Andrei Kuzitškin: Tomsk ja Navalnõi sündroom

Andrei Kuzitškin Foto: Konstantin Sednev

Kolumnist Andrei Kuzitškin kirjutab saatuse irooniast, mis tema kodulinna Tomskit on seoses Navalnõi mürgitamisega tabanud.

Aastal 2001. valmis tollal veel andekal Venemaa filmilavastajal Karen Šahnazarovil, kes nüüdseks on mandunud ja teenib veel vaid Kremli propagandahuve, teravasisuline must komöödia «Mürgid ehk Maailma mürgituste ajalugu». Filmi peategelane haub kogu hingest kättemaksu ja mõtle välja eri viise, kuidas saada lahti oma abikaasast ja selle armukesest. Kohe ilmub ka salapärane konsultant, kes jagab saladusi, kuidas tarvitada mitmesuguseid mürke ebasoovitavatest isikutest vabanemiseks. Konsultant pajatab lugusid kuulsatest mürgitajatest ja nende ohvritest. Kõneldud lood toimusid eri ajastutel ning eri maadel ja linnades. Kahjuks on nüüd ka minu kodulinn Tomsk sattunud sellesse musta nimekirja.

Täna võis Euronewsi  õhtuses saates näha Tomskit. Aga mitte Tomskit kui huvipakkuva puitarhitektuuriga linna, vaid kui tausta saatelõigule Navalnõi mürgitamise kohta. Sammub seal Aleksei mööda Tomi jõe kaldapealset, särav, karismaatiline, veel elus ja terve… Mulle meenus, kuidas neljateistkümne aasta eest sealsamas kaldapealsel jalutasid Putin ja Merkel. Ka seda näidati kogu maailma uudistes. Kuidas oleks teisiti saanud ollagi! Linn on endine, ikka sama jõgi, ikka samad pilved. Kuid tundub, nagu oleksid maa ja taevas kohad ära vahetanud. 2006. aastal oli Tomsk linn, kus peeti Venemaa-Saksamaa tippkohtumine, millest kujunes Saksamaa ja Venemaa sõpruse apoteoos. 2020. aastal sai Tomskist sündmuse kese, mis purustas põhjalikult suhted Moskva ning Berliini, Brüsseli, Londoni ja veel paljude riikide pealinnade vahel. Tomsk oli tuntud ülikoolilinn. Nüüd on ta igaveseks ajalukku läinud linnana, kus mürgitati Putini režiimiga võitlev Aleksei Navalnõi - omamoodi «Tomski Salisbury». Milline koletu saatuse iroonia!