Joosep Vimm: Tallinna rattastrateegia – mis läks valesti?

Joosep Vimm. Foto: Erakogu

Soovituslikust paberist peab saama tegelik tegevuskava, kirjutab aktsiooni «Meeleavaldus turvalise rattasõidu poolt» korraldaja Joosep Vimm (SDE).

Pealinnal on 2017. aasta sügisest «Tallinna rattastrateegia 2018–2028» – dokument, mis läheb aina aktuaalsemaks. Rattureid on Tallinna linnapildis silmanähtavalt rohkem kui kunagi varem ning 11. septembril toimunud meeleavaldusele turvalise rattasõidu poolt kogunes suur hulk tallinlasi, kes hoolivad ohutumast linnaruumist.

Rattastrateegial on üllad eesmärgid, muuhulgas suurendada rattaga liikumise osakaalu 11 protsendini kõigist liikumisviisidest. Seda tervise, liikuvuse, ohutuse ja parema elukeskkonna huvides. Strateegia koostasid arhitektid, linnaplaneerijad ja liikuvuse eksperdid ehk inimesed, kes teavad, kuidas selles valdkonnas eesmärke seada ning mis meetmetega neid saavutada. On selge, et rattastrateegia on miski, millest Tallinn peaks tõeliselt rohelist, aga ka turvalist pealinna planeerides ja luues juhinduma.

Kogu rattastrateegia üks suur nurgakivi on ohutus. Sellele on ehitatud ka tingimused, millest lähtuvalt peaks valima, kuidas lahendada rattaga liikumise ruum linnakeskkonnas. Teguriteks nii autode hulk ja kiirus kui ka jalakäijate hulk konkreetsel alal.

Praeguses linnapildis pole näha, et linnavalitsus oleks lähtunud rattastrateegias kirjapandust. Jooni on sõidutee serva maha tõmmatud päris mitu kilomeetrit. Kas selline lahendus vastab autode hulgale nendel teedel ja kas ratturid tõesti tunnevad end seal ohutult? On loodud ka n-ö kergliiklusteid ehk jalakäijate ja jalgratturite jagatud ruumi. Kes aga tunneb end seal koos liigeldes hästi?