Liis Keerberg: mets valla või linna territooriumil

Liis Keerberg. Foto: Erakogu

Enamik Eesti kohalikest omavalitsustest ­koostab uusi üldplaneeringuid. Nendega ­määratletakse linna või valla arengusuunad aastateks, vahel koguni mitmeks põlvkonnaks, kirjutab keskkonnajurist ja ELFi metsaprogrammi ekspert Liis Keerberg. 

Praegu otsustatakse selle üle, milline on meie ­laste ja lastelaste kasvukeskkond ning kui hästi suudab loodus meie vajadustele vastata. Sellised suured otsused tehakse eelkõige rohevõrgustiku ning puhke- ja ­virgestusalade maakasutuse kohta. Neist sõltub muu hulgas, kas asulate ümber on metsad ja pargid või raielangid. Samuti otsustatakse, kas elumajad saavad õhusaaste, tormi ja tuisu eest kaitstud või jäävad kaitseta. ­Teiste sõnadega peavad kohalikud omavalitsused ja kogukonnad võtma seisu­koha küsimuses, milline on ­nende arusaam heast elukeskkonnast ja kas mets on eelkõige tooraineladu või osa täisväärtuslikust elukeskkonnast.

Kuigi küsimus on lihtne – millist elukeskkonda soovime endale ja oma lastele –, ei sünni otsused lihtsalt. Huvigruppidel on poliitikute ja ametnike hulgas erinev veenmisvõime. Erinev on ka majanduslike huvigruppide jõud meedias. Kõik see mõjutab lõpptulemust.

Mõned huvi­grupid näevad metsas peamiselt tööstuslikku toorainet ja logistilist küsimust. Nemad survestavad omavalitsusi väitega, et iga planeerimisotsus, mis seab metsa majandamisele piiravaid tingimusi, tuleb omanikule kinni maksta. See on aga vaid üks tõlgendusviis.

On ka teine tõlgendus. Planeeringutega tegelev rahandusministeerium on selgitanud, et kohalik omavalitsus võib avalikes huvides teatud tingimustel raietele piiranguid seada. Automaatset hüvitamiskohustust sellega ei kaasne. Kompenseerimine võib tulla kõne alla vaid siis, kui kitsendused on nii ulatuslikud, et ei võimalda metsa enam sihtotstarbeliselt kasutada.