Juhtkiri: meie igapäevane rahapesu

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Dokumendileke paljastab tehingute ulatuse, mis võivad olla seotud rahapesuga
• Hämarad tehingud tingivad vajaduse tõhustada rahapesu tõkestamist
• Võitlust rahapesuga tuleks teha võimalikult tasakaalukalt

Järjekordne suur dokumendileke, mis räägib ulatuslikust rahapesu kahtlusest paljudes rahvusvahelise haardega pankades, ei mõju enam üldse šokeerivalt. Selle tagajärjed võivad aga seaduskuuleka kodaniku elu muuta keerukamaks.

Tänase lehe majanduskülgedel on ülevaade nn FinCENi dokumendilekkest, mis sisaldab üle 2500 faili, milles pangad esitavad kahtlaste tehingute osalisi ja üksikasju. Kokku puudutab leke 2 triljoni mahus tehinguid aastaist 2000 kuni 2017. Leke näitab, kui massiliselt toimub tehinguid, mis võivad põhimõtteliselt olla seotud rahapesuga. Ja lekkinud materjalid on ilmselt vaid jäämäe veepealne osa. Ühest küljest on masendav teada, kui ulatuslik on suuremahuline finantskuritegevus, teisest küljest on veidi lohutav, et Eesti rahapesuskandaalid ei ole selle valguses midagi erakordset.

Kuigi finantsmahhinatsioone paljastavad suurlekked on iseloomulikud viimasele kümnendile, ei ole rahapesu nähtus, mis oleks viimastel aastatel kuidagi iseäranis levima hakanud. Rahapesu on eksisteerinud senikaua, kui kuritegeliku raha kasutamist on peetud inkrimineerivaks. Sularaha ajastul oli seda vaid raskem kontrollida kui tänapäeval, kui enamik tehinguist on elektroonilised.

Küsimus pole üksnes paranenud võimalustes kahtlastele tehingutele jälile saada. Viimasel kümnendil on hakatud finantssanktsioone üksikisikute vastu kasutama rahvusvahelises poliitikas, et karistada rahvusvahelist õigust või inimõigusi rikkunud riike ja nende võtmeisikuid. Senisest teravama tähelepanu alla on võetud ka keelatud annetuste tegemine parteidele.

Järelevalveorganid ei peaks kontrollima mitte üksnes seda, et pangad rahapesuga võitleks, vaid ka seda, et nad seda tehes ei ahistaks kliente oma riskide maandamiseks.

Kõik see tingib ka vajaduse tõhustada rahapesu tõkestamist ja seletab suurenenud avalikku huvi rahapesu vastu viimase kümne aasta jooksul. Samas näitab kasvõi FinCENi leke, et rahapesu jälgijatel, nii pankadel kui ka järelvalveorganitel ei ole olnud piisavalt ressursse, et kõiki kahtlasi tehinguid uurida ja tõkestada. Lekked ja teravdatud huvi rahapesu tõkestamise vastu näitab igal juhul, kuidas on muutunud moraalsed hinnangud rahapesule, mis on toimunud aastakümneid kogu maailma panganduse vahendusel.

Iseenesest võiks ju tunda heameelt, et võitlust rahapesuga on hakatud tõsisemalt võtma, kuid mündil on ka teine külg. Karmimad hinnangud rahapesule kaasa aitamises on pannud pangad oma maine pärast muret tundma ja selles hirmus on nad muutunud ülitundlikuks klientide tausta ja finantstehingute suhtes.

See piirab märgatavalt ka seaduskuulekate kodanike ja ettevõtete ettevõtlusvabadust. Iseäranis piirav on põhimõte, et klient peab tõestama oma sissetulekute legaalsust (nn pööratud tõendamiskohustus), mis tähendab, et igaüks on juba ette süüdi, enne kui ta piisavalt veenvalt suudab tõestada, kust raha pärit on. Seetõttu ei peaks järelevalveorganid kontrollima mitte üksnes seda, et pangad rahapesuga võitleks, vaid ka seda, et nad seda tehes ei ahistaks kõiki kliente lihtsalt oma riskide maandamiseks.

Kuigi võitlus rahapesu vastu on teretulnud, tuleb seda teha proportsionaalsuse põhimõtet arvestades, vastasel korral astume sammu lähemale kõiki kahtlustavale ja kontrollivale politseiriigile.