Marianne Paimre: kes pooldavad vaktsineerimist?

Marianne Paimre. Foto: Erakogu

• Meeste suhtumine tervisesse pole tegelikult stereotüüpne.
• Internetile ligipääs on olulise tähtsusega.
• Vastuoluline info tekitab segadust.

Eesti vanemaealiste inimeste suhtumine Covid-19 vastu vaktsineerimisse ja nende terviseinfokäitumine annab suuniseid info paremaks levitamiseks, kirjutab Tallinna Ülikooli digitehnoloogiate instituut lektor PhD Marianne Paimre.

Hiljuti avaldati küsitluse tulemused, mille järgi ei oleks kolmandik Eesti täiskasvanud elanikest nõus end laskma Covid-19 vastu vaktsineerida (PM 08.09). Et eakamad inimesed on koroonale vastuvõtlikumad, uurisin üle viiekümneaastaste Eesti inimeste valmisolekut vaktsineerimiseks ja nende terviseinfokäitumist pandeemia tingimustes. Viiesaja inimese küsitlemise viis juulis läbi Norstat.

Selgus, et üle poole küsitletutest oli vaktsineerimisega nõus. Kolmandik kahtles ning kuuendik oli eitaval seisukohal. Vaktsineerimisest loobuksid eelkõige madalama haridusega ja nooremad inimesed.

Sageli tuuakse esile Eesti meeste hoolimatust oma tervise suhtes. Üllatuslikult selgus, et mehed olid naistest suurema vaktsineerimisvalmidusega ja seda igas vanusegrupis, eriti pensionäride hulgas. Silma hakkasid iseäranis kõrgharidusega ja tööalaselt juhtival positsioonil olevad mehed. Mehed, just kõrgelt haritud, olid tunduvalt enam huvitatud ka mitmesugustest terviseteemalistest digirakendustest ja -teenustest, nagu une kvaliteedi mõõtjad ja parandajad, pulsi- ja vererõhumonitoorijad, suhtlusrobotid jms.

Terviseprobleemide korral ­nimetati küll arsti kõige tähtsamaks ­infoallikaks, ent internet oli vanusest ja muudest teguritest olenemata kohe teisel kohal. Ehkki statistikaameti andmetel ei kasuta 40 protsenti Eesti 65–74-­aastastest inimestest internetti, tundub vajadus selle kasutamiseks, sh terviseinfo saamise eesmärgil täiesti olemas. Ka intervjuudes on arvutit mitte kasutavad ­eakad väitnud, et nad sooviks väga osata. Nendel, kel oli juurdepääs internetile ja kes kasutasid seda terviseinfo otsimiseks, oli mõneti parem tervisekäitumine: liiguti enda sõnul rohkem ning toituti teadlikumalt.

Ehkki statistikaameti andmetel ei kasuta 40 protsenti Eesti 65–74-­aastastest inimestest internetti, tundub vajadus selle kasutamiseks, sh terviseinfo saamise eesmärgil täiesti olemas.

Tundsin ka huvi, milliseid probleeme esineb terviseinfo otsimisel veebist. Selgus, et üle ­poole infootsijatest on raskustes terviseinfo tõlgendamisega. Näiteks võib olla raske aru saada, kas maski kandmine pandeemia tingimustes on ikka vajalik või mitte, seisukohad sel teemal on kippunud varieeruma. Siin oli infopuudujääk just vanematel inimestel ja muukeelsetel.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et tervis sõltub suuresti tervisekäitumisest ning viimane jällegi informatsioonist. Tundub, et Eesti haritumad eakamad mehed on endale interneti näol leidnud kasuliku terviseinfokanali ning ­paljud neist teevad sporti ja jälgivad oma toitumist. Niisiis võivad mehed sageli näida hoolimatud oma tervise suhtes, aga nad ei pruugi seda olla. Neile tuleb ­­terviseinfo lihtsalt teistmoodi ette serveerida.

Eestis kui e-riigis võiks disainida spetsiaalseid digilahendusi eakatele, arvestades sugudevahelisi ja rahvuslikke erinevusi. Ka info levitamisel Covid-19 kohta tuleks arvestada sihtgrupi eripära ja infopuudujääke. Näiteks muukeelsetele pakkuda rohkem operatiivset teavet. Et terviseinfo paremini kõigi eakateni jõuaks, tuleks edendada digioskusi nende hulgas, kes on vähem haritud ja kel pole olnud seni piisavat kokkupuudet arvutite ja nutivahenditega.