Viivi Luik: sallivus on tegelikult ükskõiksus

Viivi Luik leiab, et enam ei saa tõmmata jäiku piire ilukirjanduse ja esseis­tika vahele. Foto: Mihkel Maripuu

Täna algab Tartus kirjandusfestival Prima Vista, mille seekordne patroon on Viivi Luik, kes avaldas äsja hiljutisi esseid ning mõningaid varem ilmumata tekste sisaldava kogumiku «Selle kevade tervitus». Meie vestlus leidis aset laupäeval veebi vahendusel.

Te olete kirjaniku ja esseistina olnud alati silmahakkavalt tundlik ja täpne tabama ning fikseerima ajavaimu. Kuidas paistab teile 21. sajand – see justkui äsja alanud ajajärk, millest viiendik on kuidagi märkamatult juba maha tiksunud?

Kui 21. sajand peale hakkas, siis läks hulk aega, enne kui võis aru saada, et ta on tõesti käes. Nii nagu 20. sajandi alguseski. 20. sajand algas aastal 1914, kui algas Esimene maailmasõda. Mäletatavasti algas see 28. juulil 1914 ühestainsast kuulist, ühest lasust, millega tapeti Austria-Ungari keisririigi troonipärija Franz Ferdinand.

21. sajand algas 17. detsembril 2011 ühestainsast tuletikust, millega pani ennast tänaval põlema tuneeslane Muhammed Bon’azizi, kes väidetavalt ei suutnud enam vaesust välja kannatada. Selle ainsa tuletikuga tõmmati leegitsema terve araabia kevad. Protestid algasid Bon’azizi enesetapu järel ja levisid kiiresti üle araabia maailma. Vallandusid kodusõjad ja seniste režiimide kokkuvarisemised, mis viis araabia maailma täieliku kaoseni ja mis viis Euroopa rändekriisini, mis sai hoo sisse aastatel 2015–2016.

Sööme sel sajandil araabia maades keedetud suppi?

Sisemised, silmale nähtamatud, vaimsed põhjused selle kaose tekkimiseks olid kindlasti ammu olemas. Võib arvata, et üheks välise kaose sisemiseks põhjuseks oli USA ja Euroopa poliitikute lühinägelikkus ehk rahvakeeli otse öeldes rumalus. Mis seisis nagu alati ahnuse postamendil.

Lisaks ajupestud rahvamasside kergeusklikkus, mis antud juhul väljendus arvamuses, et araabia maailm muutub demokraatlikuks kohe, kui kurjad mehed, kes seda takistavad, kõrvaldada.

Umbes nagu lapsed, kes tahavad kassile head ja ehitavad talle toolidest maja, kus kass peaks paigal püsima, sest tal on seal ju «hea». Lõppude lõpuks kass kaotab kannatuse ja küünistab. Kui halvasti läheb, võib silmad peast küünistada, ilma et ta süüdi oleks, sest kass on loodud jahti pidama ja oma teid käima, mitte meie tahtmist tegema.

Nii nagu kass, käivad ka teised kultuurid oma teed ega vaja erinevast kultuuriruumist pärit arusaamade vägisi peale surumist. Mis sellest muud tulla võibki kui üleüldine viha ja kaos.

Kuivõrd on teie hinnangut 20. sajandile selitanud või muutnud tänavune aasta, mis on teadagi üpris eriline, ning seni enamasti negatiivses mõttes?

No ma ei tea, kas see on ainult negatiivses mõttes eriline. Kuidas ise võtad, nii on. Täiesti tõenäoline, et praegu on maailma inimeste endi otsustada, kuidas maa peal elu edasi läheb. Kas pidevas ängis ja halas, või suudetakse see ületada ja näha, et tondid, mida kardetakse, on papist tehtud.

Mida ma sellega mõtlen? Aga seda, et täiskasvanud inimestel oleks praegu võimalus lõpetada igavesti pikendatud lapsepõlv, mis tänapäeval kestab juba raugaea ja dementsuseni välja ja kus nõutakse, et elu oleks mänguline ja poliitkorrektne, et surma ja haigusi poleks olemas. Mis omakorda tähendab, et elu pole olemas, on ainult riskivaba, polsterdatud mängutuba, kus oma päevad igavust tundes ja jonnides lõpuni veeretatakse.

Täiskasvanud inimene teeb endale selgeks oma suhte surmaga, oma suhte jumalaga ja oma suhte iseendaga. Kui need kolm suhet on selged, pole enam aega halada, tuleb julgeda nii elada kui ka surra.