Eesti Golem

Andrus Kivirähki uus romaan «Puulased ja tohtlased» Foto: Raamatukujundus

«Puulased ja tohtlased» on erandlik raamat eesti nüüdiskirjanduses, eelkõige selle oskuse poolest, millega see on kirja pandud. Autor on olnud keskne tegutseja meie kultuuriruumis alates juba 1990. aastast, kui tema lugusid hakkas ilmuma üle iga kolme Pikri.

Et riikidel on nende algusajast mingi needus kaelas, on paljude raamatute teema. Tuntuim riiklikest needustest on Tippecanoe needus, mille väljaütlejaks oli indiaanipealik Tecumseh: kõik ümmargustel aastaarvudel valitud USA presidendid surevad oma ametipostil.

Märksõna «needus» juures meenuvad teisedki needjad. Inimesi on ära neednud Jumal, väites, et mees on söönud puust, mille õuna järele on küünitanud naise käsi, seepärast olgu maapind neetud tema jalge all. Vaarao needus saatis surma need inimesed, kes tungisid tema hauakambrisse, aga sellel oli ka laiem ettekuulutus: hüksoslased koristatakse Lähis-Idast, ja kui vaarao sõjavankrid on merre uppunud, hakkab valitsema Moosese rahvas ja üldse Raamatu rahvad.

Teades neid fakte, on meil seda põnevam tutvuda puulaste ja tohtlaste needusega, mis selle teose järgi valitseb varjatult rahvahulkades, kuid seda ei ole kunagi näha. Rahvarindel on tugev liider Kallela, kes organiseerib Balti ketti. Tema poolt Habaraba piirkonda toodud puulased ja tohtlased ei murdu üheski ühiskondlikus tormis, nad ei söö ega maga ja suudavad hästi ühiskonda sulanduda.