Ott Laanemets: Vabadussõja ajalugu ja mereapaatia

Ott Laanemets Foto: Erakogu

Lugedes vast ilmunud kaheköitelist Eesti Vabadussõja ajalugu, tekib taas küsimus, kas Eesti on mere- või pelgalt mereäärne riik, kirjutab Kaitseväe peastaabi vanemstaabiohvitser Ott Laanemets. 

Mereriigiks saab nimetada sellist mereäärset riiki, ­millel on huvid merel, mida aktiivselt edendatakse, ning mis oma tegevuses arvestab mere võimaluste ja ohtudega. See omakorda peegeldub tavaliselt mereriigi ühiskondlikus teadvuses, hoiakutes ja kultuuris.

Ei kahtlegi Eesti meresõidu ja randluse pikkades traditsioonides, kuid uus Vabadussõja käsitlus näitab, et meie mereäärne asend ja sellega seonduv ei ole ehk ühiskondlikku teadvusse jõudnud.

Erinevalt sõjapidamisest maismaal, kus eesmärk on territooriumi hõivamine või kaitsmine, on meresõjapidamise esmane eesmärk tegevusvabaduse saavutamine, mida nimetatakse mereala valdamiseks. Seejärel on võimalik asuda toetama sõja üldisi eesmärke: tagada nii sõjaline kui ka kaubanduslik meretransport ja toetada maaväge tuletoetuse ning dessantidega.

Vabadussõjas ei tegelenud vast loodud merevägi mereala valdamise saavutamisega, sest selleks polnud jõudu. Mereala valdamise tagas Briti Läänemere eskaader admiral Sinclairi ja seejärel admiral Cowani juhtimisel. Mereline oht oli Balti laevastikust alles jäänud nn Tegevsalk, mis baseerus Kroonlinnas. Mereala valdamise ­Soome lahel saavutasid britid patrullimisega, Kroonlinnast välja sõitnud punaste laevade takistamise ning üksikute rünnakutega Nõukogude Vene rannakaitsevööndi taha.

Sellise tegevuse tulemusena blokeeriti Balti laevastiku Tegevsalk Soome lahe idasoppi. ­Blokaadi varjus sai Johan Pitka vast loodud merevägi teha dessante rinde ­selja taha ja toetada maaväge suurtükitulega.