Indrek Teder: Vares-Barbaruse sündroom

Indrek Teder. Foto: Andres Haabu / Postimees

Kaitsekulutuste eelarve vähendamine oleks valedest valikutest halvim, kirjutab endine õiguskantsler ja Kaitseliidu liige Indrek Teder. 

Johannes Vares-Barbarus oli Eesti Nõukogude nukuvalitsuse peaminister 1940. aastal ning ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees 1940–1946. Teda peeti vasakpoolseks intellektuaaliks, kes oli varem kirjutanud «kodanlikku riiki» kritiseerivaid luuletusi.

Vares-Barbaruse sündroom on minu tõlgenduses naiivsus, rahvusvahelise olukorra ignoreerimine ning suure naabri tegevuse teadlik mittearvestamine.

Vaadates mõningate poliitikute sõnavõtte ja lugedes meediast intellektuaalseid ihalusi sotsialismist, tekib minul hirm, et võib-olla ongi meil praegu poliitikas tegemist Vares-Barbaruse sündroomiga. Praegu soovitakse eelarve tegemisel väga jõuliselt kaitse-eelarvet kärpida. Kas see on juhuslik naiivsus või soovitakse kaitsejõude nõrgendada? Kahjuks näivad kõik parteid rääkivat riigikaitsest ainult moepärast. Otsekui eeldataks, et kui varem on olnud kaitsekulutuste tase kaks protsenti SKTst, siis sellest justkui piisab. Nagu oleksid riik ja suveräänsus automaatsed, toimiksid kuidagi iseenesest ja kaitsejõude ei olegi vaja. Kahjuks reaalsuses see nii ei ole. Minu meelest ei saada aru ka meie suure naabri tegevusest. Kerkib küsimus, kas me ikka oleme ajaloost õppinud.

Selgitan lähemalt, mis on need ajaloo õppetunnid, mida ei tohiks unustada. Esiteks, toonaste poliitiliste otsustega kaitseväe tasalülitamine. Lugedes Riigikaitse Nõukogu protokolle (1933–1939), kus Konstantin Päts, Johan Laidoner ja teised otsustasid Eesti ja NSV Liidu vastastikuse abistamise lepingu üle, võib sealt näha järgmist. Tsiteerin Pätsi: «Me peame lepingust kinni pidama ja sõjaväelistel delegaatidel ei ole õigust seda omamoodi seletada. (st kaitsevägi ei tohi sekkuda).