Ja pidalitõbisel, kellel on nakatus, olgu rebitud riided, lahtised juuksed, aga habe peidetud, ja ta peab hüüdma: «Roojane! Roojane!» 3Ms 13:45
Karmen Joller: Uutmoodi usalduse aeg (1)
Noil hallidel aegadel diagnoosis pidalitõbe preester, ja haiguse tuvastamise korral kuulutati pidalitõbine roojaseks. Roojaseks kuulutatud inimesel ei lubatud elada teiste hulgas, sest teda tuli karta nagu tuld – jumala needus ikkagi, pattude pärast! Pidalitõbised lõid väikesi kogukondi asulatest väljaspool. Elatuti peamiselt almustest. Pidalitõbisel oli kohustus teha kõik endast olenev, et olla nähtav ja kuuldav – et inimesed teaksid temast eemale hoida. Nii juhtuski, et lisaks raskele, kohutavaid vaevusi põhjustavale kroonilisele haigusele pidid pidalitõbised kannatama ka äärmuslikku sotsiaalset tõrjutust.
Nii möödus mitu tuhat aastat.
Ühel päeval saabus rahuaeg – meie maailm sai kingituseks hügieeni, vaktsiinid, antibiootikumid ja kaasaegse meditsiini. Paljude muude haiguste seas pugesid peitu ka nakkushaigused. Kannatused ja surm ei olnud sellest ajast peale enam loomulik osa meie igapäevaelust.