Georg Ots polnud ainult lauljana suur, vaid ka inimesena

Lauri Liiv. Foto: Kristjan Lepp

Kui Georg Ots 1975. aasta septembris suri, jäi Lauri Liivi sünnini veel poolteist aastat. Kuue-seitsmeaastasena vanaisa kõrval plaate kuulates sai ta aga aru, et see hääl kuulub suurele lauljale ja näitlejale.

Kui 90ndatel ilmus CDdel Otsa muusika suur antoloogia, siis maksis see Lauri Liivile toona liiga palju. «Aga vanaisa kinkis need mulle jõuluks. Kuulasin need plaadid ribadeks.» Liiv ei saa küll öelda, et Ots oleks otseselt teda mõjutanud näitlevaks lauljaks saamise teel, aga kaudselt oli tal kindlasti olnud suur mõju. «Pean laulja puhul ääretult oluliseks võimekust laulda mõtet. Ja muusikateatris on see ehk olulisemgi veel kui estraadil. Samas on neid, kes seda hästi suudavad, pigem vähem kui rohkem.»

Otsa talendi suurus tulebki sellest, et tema lähtus ainult tekstist ja loo sisust. Liivi hinnangul uskus ta sellesse, mida ta laulis. «Temast oli ja on puhtvokaalselt kindlasti palju suuremaid tegijaid. Kuid mõttetäpsuses, mida täiendas ka suurepärane diktsioon, on raske temast paremat leida kuni tänaseni. Mingis mõttes oli ta enda ajast ees. Pean silmas seda, et kui paljudel tollastel lauljatel-näitlejatel olid ajastule omased teatraalsed maneerid, siis Otsal need puudusid. Ta mõjus hästi orgaaniliselt ja loomulikult.»