Ministeerium: kui suur peab olema gümnaasium?

Ain Tõnisson Foto: Peeter Langovits

Haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna asejuhataja Ain Tõnissoni hinnangul peaks gümnaasiumi eesmärgiks olema pakkuda noorele inimesele võimalust leida endale huvi- ja võimetekohane tegevusvaldkond, millega siduda oma edasine haridustee. See aga tähendab, et gümnaasium peab pakkuma valikuid.

Koolivõrgu teema on viimastel kuudel olnud aktuaalne ning sellega seoses tõuseb küsimus «Millist gümnaasiumi me vajame?».

Sellele küsimusele vastamiseks  tuleb vaadelda ühelt poolt seda, millised on gümnaasiumi eesmärgid, ning teisalt seda, millised on ühiskonna ootused ja võimalused gümnaasiumivõrgu pidamisel.

Põhikooli eesmärgiks on eelkõige pakkuda lapsele hea ja turvaline koht kasvamiseks. Gümnaasiumi eesmärgiks on pakkuda noorele inimesele võimalust leida endale huvi- ja võimetekohane tegevusvaldkond, millega siduda oma edasine haridustee.

Muidugi on selline jaotus põhikooli ja gümnaasiumi vahel tinglik, siiski tulevad just siit olulised tingimused, mille täitmist koolist ootame.

Põhikool peab asuma kodule võimalikult lähedal, olema turvaline ning õpetajad peavad olema eelkõige väga hea pedagoogilise taustaga.

Gümnaasium peab pakkuma valikuid, omama head varustatust valikute teostamiseks (nt laborid) ning õpetajalt ootame me väga head ainealast kompetentsi. 

Kui suur peaks olema gümnaasium, et niisugustele tingimustele vastata? Tegemist on paljus rahaküsimusega.

Olulisem veel on aga kooli suuruse otsene mõju sisule.

Väikeses gümnaasiumis, kus kõik õpilased mahuvad ühte klassi, ei ole pakkuda heale õpetajale väga mitmetes ainetes täit koormust, näiteks tuleb kõigi loodusainete peale kokku koos valikkursustega 1,3 ametikohta või 0,2 ametikohta muusikaõpetajale.

Sellisena on suur oht, et hea spetsialist ei tule kooli tööle, tööle tulnuna peab jagama liiga paljude erinevate ainete vahel ning kui inimene töötab korraga mitmes kohas, siis on tal raske panustada kooli puudutavatesse tunnivälistesse ettevõtmistesse.

Väikses gümnaasiumis  saab pakkuda täit koormust ainult matemaatikaõpetajale ja sotsiaalainete õpetajale, viimast juhul, kui üks õpetaja õpetab ajalugu, ühiskonnaõpetust, inimeseõpetust ja hulka valikaineid.

Kolme paralleelklassi puhul on palju lihtsam saavutada õpetajale korralikku koormust, kuigi ka sel juhul tuleb mõnede ainete puhul näha, et õpetaja õpetab mitut ainet.

Seepärast ongi suuremates linnades loomulikud veelgi suuremad gümnaasiumid.

Õpilase poolt vaadatuna on oluline, et oleks olemas teatud kriitiline hulk kaasõpilasi. Igaühele on vaja kaasvõitlejat või innustajat või kasvõi konkurenti – kui sa oled helge pea füüsikas, siis on vaja igapäevaselt kedagi, kellega koos edasi minna.

See on ka mõtlemiskoht kõigile neile, kelle kodukoolis on õpilaste arv paarikümne aasta tagusega oluliselt vähenenud – kui me tuletame enda kooliaega meelde, siis kas me saame rääkida praegu samas koolis samadest headest asjadest, kui õpilasi on oluliselt vähem.

Kui vaadata võrdlusele raha poole pealt, on võimalikud lahendused väikse gümnaasiumi ülalpidamiseks a) kasutada väikse gümnaasiumi ülalpidamiseks proportsionaalselt suuremaid ressursse, b) vähendada õpilaste valikuid või c) vähendada õpetajate palka võrreldes suuremate gümnaasiumitega.

Ükski neist ei ole hea mõte.

Praegune gümnaasiumite rahastamissüsteem annab koolile raha proportsionaalselt õpilaste arvuga. Näiteks tähendab see, et 28 õpilase kohta klassis rahastatakse kooli kolme aasta jooksul 150 nädalatunni jagu, arvestades õpetaja minimaalse palgaga.

Selline vajadus katab üsna piiripealselt ära õppekava vajadused tundide andmiseks. Muidugi on suurema kooli võimalused paremad, sest valikkursusi saab anda mitmele klassile korraga ja tänu sellele on koolil parem mänguruum suurendada õpetajate palka.

Kas oleme aga valmis muutma rahastamist selliselt, et anname väiksemale koolile rohkem raha. Jah, see võib olla õigustatud, et näiteks Hiiumaa õpilased ei peaks käima mandril gümnaasiumis.

Kindlasti aga mitte, et ülal pidada Tallinna väikest gümnaasiumit. Praegune arvutuskäik näitab, et eeltoodud 28 õpilast klassis ongi mõistlik arv, alates millest saab gümnaasium hakkama.

Kus mõistliku kaugusega ligipääs vähegi lubab, tasub aga vaadata oluliselt suuremat õpilaste hulka. Näide oli toodud palga kohta, sama loogika kehtib ka sisseseade kohta, näiteks raamatukogu või laboriseadmed.

Riik ja omavalitsused ei ole nii rikkad, et osta 200 komplekti seadmeid, mis seisaksid enamuse ajast kasutult, kui oleks võimalik hakkama saada hulga vähemaga ja kasutada neid hulga tihedamini.

Õpilaste valikute vähendamine läheb vastuollu seaduses toodud mõttega, et gümnaasiumis saab õpilane valida oma tee.

Üle Eesti peaks kõik õpilased saama  võrdse lähtepositsiooni ligipääsuks  edasisele haridusele.
Kuigi koolid peavad täitma riikliku õppekava sätteid, on oht, et osad koolid hakkavad raha kokku hoides eemalduma seaduse mõttest.

Kolme paralleeliga kool saab palgata 3-4 keeleõpetajat ja tagada sellega mitme võõrkeele õpetuse, ühe paralleeliga gümnaasiumi võimalus on siin palju väiksem.

Kolme paralleeliga gümnaasium kujundab selgelt eristuvad õppesuunad, ühe paralleeliga gümnaasiumil on seda teha palju raskem.

Äärmusena võib püüda õppesuunad kujundada sisuliselt kattuvatena ja nii tekitada sisuliselt pseudosuunad oma koolile või hoolitseda, et kõigil ühe kandi õpilastel oleksid sarnased huvid.

Kolme paralleeliga gümnaasiumi saab pakkuda rohkem valikkursusi, ühe paralleeliga gümnaasiumi võimalused on siin palju väiksemad ja jällegi äärmusena võib kool püüda piirata õpilaste ligipääsu valikkursustele (valikud jäävad paberile ja ametnike jaoks).

Õpetaja palga vähendamine ei ole samuti hea mõte. Tekib oht, et kvalifitseeritud õpetajad ei taha minna tööle väiksesse gümnaasiumisse.

See aga on igal juhul vastuolus eesmärgiga tagada kõigile õpilastele võrdne lähtepositsioon.

Lisaks sellele oleks taoline õpetajate tasustamise diferentseerimine vastuolus õiglustundega, sest õpetajatöö tulemuslikkust ei saa mõõta vaid õpilaste arvust lähtuvalt.

Kuidas iganes õiglustunne leiab oma väljenduse rahastamismudelis, igal juhul ei tohi löögi alla seada antava hariduse kvaliteeti.