Septembri keskel Türi kultuurikeskusesse Eesti maaparandajate seltsi 25. aastapäeva tähistavale üritusele „Tõde ja õigus maaparanduses” kogunenud kordasid üle üldsuse jaoks unustusehõlma vajuva tarkuse – ilma veerežiimi reguleerimata Eestis põldu ei pea ja metsa ei kasvata.
Maaparanduseta põldu ei pea ja metsa ei kasvata
Ettekannetes välja toodud murekohad olid kõnelejatel ühised: enamik maaparandussüsteeme on rajatud aastakümneid tagasi, neid pole piisavalt hooldatud, uued investeeringud on kallid, tasuvusaeg pikk, sademete arv aga kasvab ehk liigvee probleem on üha aktuaalsem.
Maaeluministeeriumi asekantsler Marko Gorban rõhutas, et maaparandusega ei saa tegeleda hoogtöö korras, vaid tegevus peab olemas järjepidev. Maaparanduse tulevik on koostöö ja ühistegevus.
Ühistegevus on vältimatu
Maaeluministeeriumi maakasutuspoliitika osakonna maaparanduse ja maakasutuse büroo peaspetsialist Hannes Puu sõnas, et 15 aastat tehtud maaparandusinvesteeringud ei ole küllaldased. Maaparandus on pikaajaline investeering ehk seda tehakse varasse, mis on pikaajalises kasutuses. Probleem on rendimaa suur osakaal, lühiajaline maakasutus pärsib pikaajaliste investeeringute tegemist. „On mõneti ime, et põllumajandustootjad on valmis investeerima võõrasse varasse. Tegemist on nii põllumehe teadlikkuse kui ka otsese vajadusega. Põllumajanduslik tootmine teatud pinnastes ei olegi võimalik, kui maaparandussüsteemid ei toimi.”