Erik Aru: ikka on võimalik!

Erik Aru Foto: Sander Ilvest / Postimees

Kunagi, mitte nii väga ammu, aga siiski juba omajagu möödanikku vajunud ajastul, tõenäoliselt vähemalt viie aasta eest, teatas üks mu semu seltskonnas: «Aga globaliseerumist pole võimalik ju ometi tagasi pöörata.» Suur oli ta üllatus, kui kõik tema kaaslased selles üldse nii veendunud polnud.

Nüüd, teadmata hulk aastaid hiljem, oleme näha saanud, et seegi protsess on täiesti pööratav, mõningatel tingimustel isegi väga järsult. Nii, et maamunal kohe suurt midagi ega kedagi ei liigu. Ka pikemas vaates tundub maailmakord olevat võtnud suuna sinnapoole.

Inimesele kipub ikka teda ümbritsev keskkond ainuvõimalik tunduma. Nii arvab terve hulk veendunult, et kapitalism kui elukorraldus on inimesele loomupärane, selle reeglid on tegelikult loodusseadused, nii see kõik peabki olema ja need põlvkonnad, kes elasid kuidagi teistmoodi, viibisid lihtsalt vaimupimeduses. Praegu aga oleme jõudnud inimarengu tippu.

Muidugi, keskaja inimesed uskusid sama veendunult oma aja loomupärast valitsemisvormi absoluutset monarhiat, mille eesotsas oli jumalast võitud valitseja, ja arvasid, et tegu on suure edasiminekuga võrreldes paganluses elanud antiikajaga. Antiikajal elanud mõistagi olid kindlad, et nendele harjumuslik orjanduslik kord on jumala(te) seatud ja palju parem kui ükskõik millise naaberrahva veidi erinev režiim, mingitest päris «metslastest» rääkimata. Siiski ei osutunud ükski neist inimvaimu sünnitistest lõpuks igaveseks.