Juhtkiri ⟩ Juhtkiri: kui ihkad sõda, valmistu rahuks

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• EKRE liikmetel tuleb riigikaitse teemadel sõnu valida
• Kaitsekulud peavad jääma NATOs kokku lepitud tasemele
• Üksmeel ja pühendumus sõjalisele riigikaitsele on väärtus

Rahvas, kes võtab oma vabadust tõsiselt, esiteks toidab oma kaitseväelasi ja teiseks hoiab liitlassuhteid kui kõige kallimat vara. Kaitsekulude eest seismine on kogu rahva kokkulepe ja seda kindlust tuleb hoida. Sõjalise riigikaitse kuludega tuleb edasi minna nii, nagu Eesti riigis on kokku lepitud. See tähendab, kasvatades neid järgnevatel aastatel eurodes arvestatuna sedasi, nagu on kirjas eelmisel aastal kinnituse saanud riigieelarve strateegias.

Praegu oleme olukorras, kus koroonakarantiin on kahandanud kogu majandust. Samas ennustab ­valitsuse enda majandusprognoos suhteliselt kiiret taastumist. Koalitsiooni valdav sõnum räägib laenuraha kulutamisest kõikvõimalikele unistustele. Selle juures oleks sõjalise riigikaitse taandamine päevapoliitiliseks kabenupuks täiesti vastutustundetu.

Ka EKRE liikmetel tuleks ­mõista, et ministriks saades tuleb oma sõnu valida palju täpsemini kui mõne veebi­väljaande kolumnistina või lihtsalt meestega õlleklaasi taga maailma asju paika pannes. Tuleb aru saada, et loomulikult jälgivad Eesti Vabariigi ministrite sõnu nii meie liitlased kui ka vastasvõistkond. Ebakindlust väljendav sõnasalat ei ole see, mis Eestit tugevamaks teeks. Samuti ei ole tühi sõnade loopimine midagi sellist, millele saaksime riigi sees arukat ja sisukat vaidlust ehitada.

Kui meie riigikogus on lausa president Donald Trumpi toetusrühm, mis koosneb EKRE liikmetest, siis vast on nad märganud, millise ­järjekindlusega on Donald Trump ajanud joont, et kõik NATO liitlased peavad oma kaitsekulutused arvestatavale tasemele tõstma. Tuleb aru saada, et NATO arvestusse ei lähe ei politseiuurijate ega sisekaitse reservi kulud.

Postimees on oma juhtkirjades toetanud riigikaitse järjepidevat ja kindlameelset arendamist. Seda veendunud seisukohta ei leiutanud me eile ega eelmisel aastal, vaid oleme ­pikka aega väljendanud selget toetust kaitse­kulude tõstmisele vähemalt ­NATOs kokku lepitud tasemele ja selle taseme hoidmisele.

Koalitsiooni sõnum räägib laenuraha kulutamisest kõikvõimalikele unistustele. Selle juures oleks sõjalise riigikaitse taandamine päevapoliitiliseks kabenupuks täiesti vastutustundetu.

Ei tasu alahinnata ­ühiskondlikule kokkuleppele jõudmise väärtust ega suhtuda üleolevalt sellesse panustatud poliitilisse kapitali. Eriti jõulist kaitsekulude suurendamise kampaaniat vedas 2011. aasta valimistel toonane IRLi esimees Mart Laar. Mäletatavasti sai temast kaitseminister Ansipi kolmandas valitsuses ning reaalselt jõuti NATOs kokku lepitud kaitsekulude tasemele esimest korda alles 2015. aastal.

Mäletame ajalehes hästi, milliseid kummalisi vastuväiteid esitati, hoolimata sellest, et juba aastast 2008 oli ilmselge tõend Venemaa ambitsioonide ja agressiivsuse kohta – Gruusia ründamine sõjajõuga. Ometi kirjutati ridamisi arvamusartikleid, justkui saaks kaitsekulutusi vähendades lahendada kõik Eesti probleemid lasteaednike palkadest kuni kiirteedeni ja joomarluse vähendamiseni. Ei saa!

Kui oleme ühise panuse ­määras kokku leppinud, siis võib ­loomulikult arutada detailide üle. Üksmeel ja ­pühendumus sõjalisele riigikaitsele on suur ja töövaevaga loodud väärtus, mida meil ­tuleb hoida. Pidades meeles juba antiikajast tuntud teadmist, et tahtes rahu, tuleb sihikindlalt kasvatada oma jõudu.