Eesti narkoravi: kvaliteet kõigub ja politsei kahtlustab

Metadoon on värvitu, sidruni-, apelsini- või greipfruudimaitseline vedelik. Päevane annus mõõdetakse välja sellise dosaatoriga. Foto: Liis Treimann

Metadoonravi aitab teoorias narkomaanidel puhtaks saada, ometi arvab osa arste, et siinne põlve otsas tehtud tihti kontrollimatu metadoonijagamine pole kvaliteetne ja paljud narkomaanid pöörduvad illegaalse kraami juurde tagasi. Politsei jälle kahtlustab, et osa metadooni lekib ravi käigus mustale turule.

«Vaata! Vaata mulle näkku,» nõuab noormees. «Näed, mul silm särab. Ma olen puhas. Ma olen hoopis teine inimene.»

Nimetagem teda Olegiks (metadoonravi patsientide ja narkomaanide nimed on artiklis muudetud – toim). Ta on just ära joonud topsikese metadooni, sinna peale paar lonksu vett. Meditsiiniõde Helgi kiidab takka: «Ta on meil tubli. On pruut, laps tulemas. Käib tööl.»

Oleg on üks neist 765 inimesest, kes on Eestis metadoonravil. Enne seda süstis ta fentanüüli ehk nn valget hiinlast...

Metadoonravi ei ole Eestis uus teema. Esimene projekt tehti juba 1997. aastal.

Metadoon ise on värvusetu vedelik: kui ma seda tilgakese proovin, meenutab see lonks apelsinimaitselist karastusjooki. Samas on tegu tugevat sõltuvust tekitava narkootikumiga.

Ravi loogika on just selles, et illegaalse aine sõltuvus vahetatakse legaalse sõltuvuse vastu. Kes ravil käivad, peavad metadooni jooma iga päev.

Eelmisel aastal, nagu öeldud, oli Eestis selliseid inimesi 765, kellest pooled Tallinnas ja pooled Ida-Virumaal. Riik andis raviks 652 000 eurot, pealinn lisas 160 000 eurot.

Kaifi ei tekita

Praegu on Tallinnas viis kohta, kus narkomaanid metadooni saavad. Ühe sellise leiab Kopli tänaval vanast kalmistupargist paarsada meetrit edasi hoovi pealt. Väike valge kivimaja, akendest paistab midagi kontorilaadset, ühtegi silti aga näha pole ja kes ei tea, ei saaks ka aru, mis siin toimub.

Asukoht on iseenesest «huvitav». Metadoonipunkti uksest paarkümmend meetrit eemal on uus ja korras laste mänguväljak. Kohe teisel pool teed üks Tallinna ilusamaid lasteaedasid – Kopli lasteaed –, selle kõrval omakorda Kopli gümnaasium ja ümberringi kunagi Bekkeri laevatehase inseneridele ja ametnikele ehitatud elumajad.

Kui tulla siia hommikul, võib kohata ilmekaid kontraste Eesti elust. Väljas on veel pime, aga ühes suunas ruttavad üle hoovi lasteaia poole emad, väiksed lapsed käekõrval. Neile vastu aga teistsugused tüübid, kapuutsid silmini tõmmatud, kiiresti hoovimajakese uksest sisse, paar minutit hiljem välja – tänane metadooniannus joodud.

Metadoonikeskused tehaksegi varavalges lahti, et narkomaanid saaksid doosi enne tööaega kätte – mõte on ju selles, et kuigi tegemist on sõltuvus­ainega, ei tekita see kaifi, nii võiks narkomaanid – vähemalt teoorias – normaalsesse ellu tagasi pöörduda, tööl käia, pere luua.

Ometi, kui kas või sealsamas Kopli metadoonipunkti ümbruses sagedamini ringi vaadata, jäävad silma ka mõned asjad, mis panevad kulmu kergitama. Näiteks leian majakese nurga tagant mõned süstlad, aga metadoon on ju vedelik, mida juuakse...

Ega äkki ole sedasi, et narkomaan tarbib muidu illegaalset kraami, kui aga «valget hiinlast» kätte ei saa, läheb metadoonipunkti asenduse järele? Kui tõhus ravi siis on? Kas ja kui paljud üldse terveks saavad?
Lihtsaid vastuseid pole.

Vaidlevad koolkonnad

Metadooni saamiseks on vaja arsti otsust, suvalisele sisseastujale seda jagada ei tohiks. Ometi tunnistab Tervise Arengu Instituudi vanemspetsialist Margit Kuus, et infot, kui palju metadoonipatsiente lõpuks «puhtaks» saab, neil pole. Pole lihtsalt uuritud. Aga see, et narkomaanid tarvitavad ravi ajal ka illegaalseid narkootikume, on fakt, mida möönavad ka spetsialistid.

Näiteks metadoonravi maaletooja Eestis Nelli Kalikova hindab, et umbes kolmandik kuni pooled aine saajatest rikub ravirežiimi või pöörduvad vanale rajale tagasi.

Kui fotograafiga Kalikova väikesesse töötuppa astume, siis parajasti lahkubki üks noor naisterahvas, huuled kokku surutud, nägu erutusest punane. Kalikova ütleb samal ajal telefoni: «Ivanova tuleb programmist maha võtta», viitab lahkuja poole ning ütleb meile: «Korduv rikkumine. Homme on tal väga-väga paha päev.»

Eesti metadoonravis on kaks vaidlevat koolkonda.

Ühes äärmuses on Ida-Virumaa keskused, mille puhul Tallinna arstid kahtlustavad, et seal jagatakse metadooni vaat et igaühele, antakse vabalt koju kaasa, mis tähendab, et ongi selline illegaalse ja legaalse vaheldumisi tarvitamine. Selle vaate järgi polegi tegu niipalju raviga, vaid pigem asendab iga välja jagatud metadooniannus illegaalse narkootikumiannuse.

Teises äärmuses on Andres Lehtmets, kes juhib Lääne-Tallinna keskhaigla kahe metadoonipunkti tegevust. See tähendab rangemat kontrolli ja suunitlust ravile. Samas ütleb ka tema, et vähemalt alguses on enamiku tema patsientide narkoproovid «punased» – nad jätkavad illegaalse kraami tarbimist.

Kusagil nende kahe äärmuse vahel on doktor Kalikova keskus. Selles Erika tänava vanas ühiselamus, maja tagumises küljes, sissepääsuga prügikasti kõrvalt, tegutseb lisaks metadoonipunktile ka aidsi tugikeskus, nõustamine ja süstlavahetus.

Asjaga mitteharjunule avaneb omamoodi pilt, kuidas ebanormaalsus muutub normaalsuseks: rahulikult räägitakse tarvitamisest, varastamisest, ravimisest, kõigest segamini. Samas vahetatakse süstlaid, juuakse metadooni.

Üks nooruk toob parajasti ära terve portsu kasutatud süstlaid. «78, 79, 80,» loeb ta süstlad ükshaaval suurde plastikaatkotti. Õde annab sama palju puhtaid süstlaid vastu, lisab veel 20 boonuseks. «Kas kondoome ka tahad,» küsib.

Noormees sirutab käe välja, aga mõtleb ümber: «Pole vaja.» «Kas nõustamisele tahad tulla?» proovib õde veel veenda. «Ee …pole aega,» pomiseb teine ja pöördub minekule.

Seejärel astub järjekorras ette järgmine, plikaohtu neiu, siis järgmine... Nad kõik on narkomaanid, kes ravi ei saa. Kõrval jälle n-ö patsiendid metadooni joomas.

Kalikova möönab ka ise, et nende korraldusel on miinused ja plussid. Miinuseks on see, et metadoonravil käijad puutuvad kokku tavanarkomaanidega. Plussiks aga see, et ehk narkomaanid omakorda näevad, et teistmoodi saab ka.

Heroiin oleks tõhusam

Iseenesest on metadoonijoojad ülejäänud narkomaanidest tõesti erinevad. Kui ma nendega räägin või neid vaatan, on nad kõik normaalsed, selge jutuga, korrektselt riides noored inimesed. Mõned tulevad lausa auto või lastega. Samas on nad ikkagi sõltuvuses. «Ilma metadoonita oleks bizdets, väga-väga halb olla,» ütleb üks.

Vastust küsimusele «kes ja kui palju lõpuks terveks saab?» polegi siinjuures võimalik anda. Metadoon ei ole peavalutablett, et võtad sisse ja valu läheb üle. Mingi osa patsientidest jääb elu lõpuni metadooni jooma.
«Alternatiive on aga samuti vähe, rikkamates riikides kasutatakse metadooni asemel heroiini: puhtam ja tõhusam,» ütleb doktor Lehtmets.

Raske on aga ette kujutada, et Eestis võiks hakata narkomaanidele tasuta heroiini jagama. Pealegi võiks alustuseks teha mõned lihtsamad sammud. Kuigi metadoonravi aitab paljusid, tehakse seda Eestis väga põlve otsas, iga tegija ise vaatab, ühtseid reegleid pole.

Doktor Lehtmets näiteks ütlebki: «Minu arvates ei ole Eestis praegu probleem metadoonravi saajate hulk (kuigi neid võiks natuke rohkem olla), vaid ikkagi ravi kvaliteet.»

Kommentaar