:format(webp)/nginx/o/2020/09/14/13345390t1h439d.jpg)
Aegade algusest on kõik vallutajad ja riigipöörajad alustanud võidetute kultuuritähiste ja mälestiste lõhkumisega. Palju halvemini on hakkama saadud omaenda uue ja parema maailma loomisega, nagu lubatakse Pariisi Kommuunist tänaseni kehtivas kogu maailma vasakpoolsete ehk sotsialistide ja kommunistide hümnis. Alati on nii palju erinevaid nägemusi, et välja tuleb midagi, mida mitte keegi ei tahtnud, kirjutab kultuuriloolane Malle Salupere.
Teatavasti õpetab ajalugu vaid seda, et sellest ei õpita midagi. 24. augustil teatas Postimehe märkamatu nupuke, et Tallinnas mälestati totalitarismi ohvreid; kaks päeva hiljem toetati juhtkirjas Maarjamäe laguneva memoriaalkompleksi kui okupatsiooniaegse arhitektuurisümboli lammutamist. Ja ongi käes järjekordne sambasõda.
Tahaks küsida: kas lammutame kõik poole sajandi sümbolehitised, kultuurirajatised ja magalarajoonid? Kõlab kuidagi hungveipinglikult. Seni mälestame aina kommunismiohvreid, aga kus on keegi näinud tegelikku kommunismi? Kus on koht teise totalitaarse süsteemi poolt aastatel 1941–1944 tapetud ligi 9000 Eesti püsielaniku (neist vähemalt 6000 etnilist eestlast) mälestamiseks? Kas praegu poleks suurepärane võimalus arendada Maarjamäest tõeline Eesti kõigi sõja- ja vägivallaohvrite mälestuskompleks, süvenedes kogu keerulise mineviku meenutamise ideesse?