Iseloomutuks nätsutatud filmiprintsess

Mulan (Yifei Liu). Foto: Cap/rfs/Image Supplied By Capital Pictures

Mul ei olnud lapsepõlves «Mulani» kassetti. Mulle meeldis küll igasuguseid Disney animatsioone igal võimalusel lõpmatuseni käiata, kuid kassette, mida mul polnud, nägin esimest korda hilisemas elus ning mõnda pole senini näinud. «Mulani» nägin esimest korda varases teismeeas ning temast sai mu lemmikprintsess. On siiani.

Naljakal kombel pole tegelikkuses Mulani juures printsessindusest haisugi. Ta on kangelane, tõeline sõdalane, kes vastupidi teistele printsessidele heidab kleidi seljast ja asendab selle turvisega, seab end võitlusvalmis. Seda enam on nukker, et 2020. aasta ekraniseering hiina legendist ja 1998. aasta multifilmi filmiversioon maalib Mulanist pildi, kus ta on lõppude lõpuks siiski ainult naine. Ta näeb küll terve filmi vaeva, et näida ühena meestest, kuid jääb lõpuni välja sõltuma meeste õnnistusest.

«Mulan» jutustab loo noorest naisest Mulanist (Yifei Liu), kellele on kaasa antud vägi, mis ei ole mõeldud naistele: chi. Võitleja vaim ei päästa Mulani siiski saatusest, mis näeb ette kohtumist kosjasobitajaga ning perekonnale abielu kaudu au toomist. Kui aga kättemaksuhimuline hõim eesotsas Böri-Khaniga (Jason Scott Lee) ähvardab ületada Siiditee ja vallutada impeeriumi, sunnib keisri edikt Mulani sõjakangelasest isa tagasituleku lootuseta sõtta naasma. Seepeale haarab Mulan ohjad enda kätte ja lahkub aovalges, et ühes noorte meestega impeeriumi kaitseks välja astuda.