Jaano Martin Ots: maailm nagu meri

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

Üleilmset Ameerika unelmat on lisaks majanduskriisi äiksepilvedele hakanud varjutama teisedki tondid. Kapitalistliku õnnemütoloogia alusmüüre murendavad kliimasoojenemise kuumalained, soo-, rassi- ja meelsusrahutuste taifuunid, näljarände üleujutused ning rahvusluspuhangute trombid. Börsid paisuvad, aga reaalmajandus laguneb, maailm tundub uppuvat ja põlevat ühekorraga. Ainus muutumatu suurus on muutus, kuid selle suund on tajutavas tulevikus määramatu.

Üks väike viirus ei põhjustanud kogu seda jama. Maakera jäi majanduskasvule kitsaks juba kahekümnenda sajandi teisel poolel, koroonast sai vaid päästik paljude läbipõimunud vastuolude vallandumisel ja doominoklotsid hakkasid kukkuma. Kahju, et pandeemia Greta Thunbergi esikülgedelt välja tõrjus ning naftapõletamisest hingetõmbehetke saanud maailma meresid ning metsi tabas maskide, kummikinnaste ja desovahendipakendite tsunami.

Akadeemik, matemaatik ja mereteadlane Tarmo Soomere on öelnud, et globaalse kliima võti peitub maailmameres, eriti Arktikas, ning vähem Antarktikas. Omavahel ühendatud ookeanides ja atmosfääris toimuvad protsessid on nii keerulised, et kuigi teadlased on suurt osa neist kirjeldanud, ei suuda nad planeedi Maa kliima masinavärki ikka veel täpselt modelleerida.