Kadri Tikerpuu: Lollid suudavad ära reostada kogu avaliku ruumi

Arvo Pärdi 85. sünnipäeva puhul toimub sel reedel Pärdi päevade finaalkontsert. Aga kuidas jõuab klassikalise muusika suurkuju ja maailma enim mängitud elava helilooja looming meie kõrvadeni? Suured asjad saavad teoks, kui kusagil on ametis tulihingeline produtsent. Just selline nähtus on punase pea ja sama värvika teksti poolest tuntud Kadri Tikerpuu.

Tikerpuu ütleb enda kohta: vabariigi tähtsaim punapea. Koostööpartnerid ütlevad: «Superpodutsent! Teist nii kõva tegijat Eestis pole.» Asume seda leekivalakalist müsteeriumi lahti harutama. Tuleb välja, et klassikalise muusika kontsertide korraldamine on keerukam kui köietants.

Kuidas sai sinust vabariigi tähtsaim punapea?

Ma olen pärit Kärdlast, seega Hiiumaa linnapreili. Me tegime kooli ajal suurt vahet: kilomeeter linna piirist olid ikka juba täitsa maakad. Aga punapea ei ole ma tegelikult üldse, mul on kartulikoore värvi juuksed. Tundusid nii mõttetut tooni, niisiis võtsin 17-aastaselt esimese värvi, mis Kärdla kaubamajas kätte juhtus. Sellest ajast saati olen punapea olnud, see on minu imago osa.

Üks sõber hakkas mind kutsuma vabariigi tähtsamaks punapeaks. See tundus nii hea nali, kasutasin seda ka ise sotsiaalmeedias sõna võttes: «Nii ütleb kuulus arvamusliider, vabariigi tähtsaim punapea.» Minu ja mu sõprade meelest on see päris vaimukas, aga keegi väljastpoolt võib vaadata – issand, mis edvistis!

Ei ole siis edvistis?

Olen ikka. Ma olen alati hästi auahne olnud, tükin esile. Ega see isikuomadus Kärdlas populaarsust küll võitnud. Et mis sa kogu aeg õiendad, trügid ette... Kui oli pioneeriks astumine, siis minul oli kohe kaelarätt kaelas. Sain täherühma juhiks ja minu auahnuse tõttu nad ainult marssisid, et mina saaksin oma edevust rahuldada ja konkursi ära võita. Ma õudselt armastasin paraade. Ma arvan, et kui oleks nõukaaeg, oleks ma roninud parteiliinis päris kõrgele.

Lauamängus võin nupud kohe ümber keerata, kui kaotama hakkan – kui midagi teha, siis võidu peale! Tegelikult arvan, et pisut võidutahet võiks olla igaühes ja auahnus ei ole halb joon.

Hoolimata auahnusest pole sa ise laval, vaid paned produtsendina toimima asjad, mis lubavad teistel laval särada. Miks?

Ma võin olla eluteatris suur primadonna. Väga teatraalne, valju häälega, stiililt ekstravagantne. Mõni näitleja on seltskonnas täitsa vaikne, aga laval suur. Mina elan seda suurt elu oma tavaelus, lava jaoks ma ei pea ennast piisavalt andekaks. Ma tunnen, et teen täpselt õiget asja.

Olen kärsitu tegutseja ja hea põleja, suudan meeskonnale innustust anda, et nemad ka süttiks ja loominguliselt plahvataks. Ja ma oskan meeskonda hoida ka. Kõik liikmed on tähtsad, näitan kogu aeg välja, et hoolin neist. Naissaarel näiteks toovad trupi liikmed mulle hommikul kohvi voodisse. Mulle nii meeldib selline asi – palju positiivseid pisiasju omavahelises suhtlemises! Vahel olen ehk natuke liiga familiaarne, aga pole midagi – igaühel oma stiil!

Mu tutvusringkond on väga lai ja värvikas, ma ei tee vahet kuulsusel ja koristajal. Eelistan alati kõike ausalt ja otse öelda, aga olen töös õppinud ka natuke silmakirjalikkust. Tööalaselt pead häid suhteid hoidma ka inimestega, keda sa ei valiks iial oma sõpruskonda. Pole vaja kõike priuh-präuh välja öelda.

​Kultuurisündmuste korraldajad on koroonaga kõige kõvemini pihta saanud. Kuid Kadri Tikerpuus pole masendusest märkigi: «Kui meie siin kurdame, et meil on halvasti, siis mujal maailmas on koroonareeglid palju rangemad! Meil on täitsa soliidselt see asi läinud ja eesti inimesed on ka väga normaalsed. Ära küta paanikat ja õpi elama, nüüd on uus maailm.»Võttepaik: Mull Champagne Lounge, Meik: Loore Härmat, Rõivad: Emilio Pucci, Ehted: Tanel Veenre. Foto: Sander Ivest

Nüüd jõuavad uhke finaalkontserdini Pärdi päevad. Sa ütled, et Arvo Pärdi 85. sünnipäeva kontserdile Tallinnas Jaani kirikus võib tulla ka inimene, kes pole kunagi varem klassikalise muusika kontserdil käinud.

Absoluutselt! Liiga palju inimesi hoiab eemale ja mõtleb: see on liiga elitaarne, mis nüüd mina... Tegelikult ei pea niimoodi mõtlema!

Meil on sel aastal 17 Pärdi päevade kontserti üle Eesti. Kontserdid toimuvad kirikutes, sest Pärdi vaimulik muusika sobib sinna väga hästi, ja paljudes kohtades maal polegi kontserdisaale. Ja sa ei peagi seal esimeses reas lõug lõunas istuma! Sa võid silmad kinni panna ja istuda viimase reas ja kontserti kuulata. See akustika, muusika ja muusikud – see on maailmatase!

Sa ise oled muusikaprodutsent ilma mingi muusikalise taustata?

Jaa, mina ei tunne nooti, ühtegi pilli ei oska ja viisi ei pea. Mu kunagine muusikaõpetaja Hiiumaal keeraks hauas ringi, kui kuuleks, mis kõrge kunstiga ma siin tegelen. Kõik inimesed, kellega mina Nargenfestivali kontsertide korraldamisel kokku puutun, on haritud muusikud. Aga sellepärast, et ma viiulit ei mängi või kooris kaasa ei laula, ei tunne ma end absoluutselt alaväärtuslikuna. Igaühel on oma asi.

Kas sa oled suuri asju vedades tundnud, et naisena on see raskem, kui oleks mehena?

Soopõhine lahterdamine pole mulle absoluutselt tähtis, sellesse teemasse mind kaasa rääkima ei saa, et hakkame nüüd kõik lipud käes naisi kaitsma. Ma ei leia, et ma oleks üldse ohustatud liik!

Aga mind häirib väga, kui inimesed lähevad täitsa sõgedaks sõnavõttudega, milline inimene on õige ja milline ei ole. Kes kellega võib abielluda ja kes mitte. Tänapäeva maailm ei saa nii kitsarinnaline olla! Malle Kobini skandaali valguses, kes on hiidlane, mõtlesin selle peale, kui must-valge maailm on. Tema sai aastaid tagasi ühelt naiste organisatsioonilt aasta ema tiitli ja seesama organisatsioon välistab sellise tiitli saamist näiteks üksikemal – statuut ei luba! Mis asi see on? Tehke oma napakas statuut ümber! Lastepiinajale tiitel sobib, üksikemale ei sobi. Jäle.

Iga ema tahab olla oma lastele hea ema ja väga nõme on seada tingimusi, milline ema kõlbab ja milline mitte. Emadele ei tohi seada piire – minul endal lapsi ei ole ja ma saan seda täie õiglustundega öelda.