Riiga! Veel üheks päevaks?

Ebaküdooniad ehk «Läti sidrunid» Riia keskturul. Foto: Krister Kivi

Riia on Eestile lähim suur linn, kuhu riigikordadest sõltumatult on alati minna saanud. Selle väärtust, mis alati käepärast, on aga kerge hakata ka alahindama ning kindlasti ongi Lätimaa teatud diskursuses muutunud üheks suureks punavalge lindiga kaunistatud Säästumarketiks või õllekülmkapiks, kuhu korraks üle piiri tuhisedes käsi sisse torgata. Kuid nakkuskordaja suurenemine näib tegevat Lätti minemise tulevast laupäevast märksa keerukamaks ettevõtmiseks, sest ilmselt tuleb arvestada neljateistpäevase isoleerumiskohustusega, mille järgimist jälgitakse lõunanaabrite juures kuuldavasti rangelt.

Loomasõbralik Riia

Muusikaringkondades ülistatakse elamusi pakkuvat Riia ooperit ning Läti Raadio koori ja Sinfonietta Rīga inimestega on sealse kõrge taseme tõttu teinud heal meelel koosööd ka Tõnu Kaljuste. Kuni 13. septembrini kestab Riias rahvusvaheline kunstibiennaal RIBOCA2 ning Riia moodsa kunsti keskus Kim? Laikmetīgās mākslas centrs väärib kunstikriitik Sandra Jõgeva kinnitusel alati sisseastumist. Kerge on lasta end lummata parke kaunistavatest skulptuuridest, laiadest bulvaritest, majafassaade ülal hoidvatest atlastest ning muust delikaatselt ajahamba all murenevast juugendist.

Riia südalinna suur ime ongi Tallinnaga võrreldes see sajanditagune arhitektuur, suured kvartalid, mille sees avarad siseõued, mis on sageli sisseastujaile ka avatud. Neis linna ülesehitust palju nüansirikkamaks muutvates hoovides on puud, väiksemad