Maarja: «Mingis mõttes on küsimus ehk ka selles, kuidas inimestele vastu tulla, et nad tajuksid loodu n-ö ehtsust ja kohapealsust.» Hendrik: «Väljendil «vastu tulla» on kuidagi halb maik ja ma küll kellelegi selles osas vastu ei taha tulla.»
Maarja: «Võib-olla siis parem väljend oleks «kommunikeeruma». Ikka tahad ju, et see, mida teed, kellenigi jõuaks. Mulle väga selline fuck you-suhtumine ka ei meeldi, et teen oma asja ja üldse ei huvita, kas see kellenigi jõuab või mitte. Kui mul on valida, kas vajutada salaja mingit nuppu, mida keegi ei näe, või teha kellukese vastu kõll, siis ma pigem valin viimase. Aga see on nii praegusel ajahetkel ja ilmselt reaktsiooniks millelegi. Tegelikult mulle ka väga meeldivad salajased nupud ning aastaid lihvisin oma luupimistehnikat, et keegi ei märkaks, millal ja mida ma täpselt teen, sest ma ei soovinud sellele eraldi tähelepanu juhtida (mul oli isegi spetsiaalne kleit spetsiaalse taskuga, kuhu mahtus imetilluke nupp, millega üle sinihamba ühenduse salaja luupida). Siiani arvan, et nii kelluke kui ka arvutiklahv on vaid tööriistad, ja idealistlikult loodan, et ka kuulajad saaksid üle võõristusest ühe või teise vahendi – meetodi vastu.»
Pärimusmuusika või mitte
Esitan pika ja keerulise küsimuse selle kohta, et eelmisel plaadil oli rohkem pärimusmuusika ja nüüd rohkem ingliskeelne jne, et miks nii ja mitte teisiti. Hendrik vastab: «Sellele küsimusele oleks pidanud ammu vastuse välja mõtlema.» Mille peale mõlemad naeravad.
Maarja räägib, et pärimusliku algallika kasutamine, mida temaga ikka on seostatud, ei ole ta loomingus põhilisel kohal juba mitu aastat. Ja mitte ainult koostöös Ruumiga, vaid ka näiteks asjades, mida ta on soolona teinud. Sooloplaat peaks tal ka tuleval talvel ilmuma. «See ei ole mingisugune põhimõtteline otsus, vaid nii on kuidagi läinud. Mis ei tähenda, et nii jääkski. Praegu avastan uusi tööriistu ja muusikalisi maailmu. Sealt ka see pillide muutus. Muusikaloomes viiul praegu esil pole, tegelen rohkem heli protsessimisega ja katsetan salvestamisega.»