Tülikale traatussile otsitakse katsepõldudel biotõrjet

Naksurlaste vastse ehk traatussi tunneb ära kuldkollase või oranžikaspruuni värvuse järgi. Foto: Pille Sooväli

Eesti Maaülikooli eestvedamisel tehakse nelja kartulikasvataja põldudel kahe aasta jooksul katse, et leida bioloogiline lahendus traat­ussi tõrjumiseks. Kahjur, kes ka koduaias kartulikasvatajal hinge täis ajab, võib põuasel aastal suurtootjale märkimisväärse majanduskahju põhjustada.

Eesti Maaülikooli vanemteadur Mati Koppel selgitas, et katse korraldatakse nelja kartulikasvataja põldudel, lisaks on katsepõld maaülikooli juures. Katsetatakse seenpreparaate ja putuktoiduliste nematoodide preparaate, kes parasiteerivad traatussidel ja hävitavad neid.

Traatussid ehk naksurlaste vastsed on Koppeli sõnul kartulikasvatajatele sellest aastast ehk suuremgi mure, sest seni kasutada lubatud puhtimisvahendit Monceren G, mis tõrjus traatusse efektiivselt, enam Eestis kasutada ei tohi.

Traatuss võib aga kartulikasvatajale olla tõeline peavalu. „Kui on väiksem mugul ja tugevam kahjustus, siis kartulist ei jäägi midagi järele, traat­uss võib minna mitme sentimeetri sügavusele,” sõnas ­Mati Koppel.

Kuiva aasta nuhtlus

„Ta on koorimisel viga number üks,” sõnas ka Tartumaal kartuleid kasvatav Peeter Leppik, kes on üks, kelle põldudel järgmisel kahel aastal katseid tehakse.

2013. aastal käisid kartulikasvatajad, teiste seas ka Leppik, Venemaal õppereisil, et tutvuda sealsete teadlaste tööga. Külastati Belogorka laboratooriumi, kus tehakse bioloogiliste taimekaitsepreparaatide tootmise katseid. Venemaal on juba praegu müügil ka väikeaiapidajale mõeldud nematoodipreparaate.

Aastad on erinevad ja palju sõltub ilmataadist. „80 protsenti aktsiatest on seal üleval,” märkis Peeter Leppik.

Kuna sel aastal on niiskust piisavalt, siis traatuss ei kipugi väga kartulisse. „Kui tal vett ei ole, läheb võtab seda kartulist,” meenutas Leppik kolme aasta tagust põuast suve, kui traatuss kahju tegi, kuid siis olid lubatud tavatootmises ained, millega teda tõrjuda.

„Mahetootmises ei kasutata loomulikult üldse neid aineid,” sõnas ta.

Leppik kasvatab mahekartulit ja tavakartulit, mõlemat umbes 20 hektaril. Mahetootmises ongi praegu lahendus ainult mehaaniline sekkumine, millega naksurlaste elukeskkonda segada. „Mulla segamisega saab lahti umbrohust, ühtlasi häirid teatud elusorganisme: 3–4 korda vaheltharimist, äestamised – see on alustala,” ütles Leppik.

Rohumaalt kartuli kallale

Traatussiga on hädas aga nii mõnigi pere, kes kevadel, kui koroonakriisi tõttu aega rohkem, kartuleid kasvatama hakkas ja sootuks uue põllu kasutusele võttis.

Naksurlastele sobivadki Mati Koppeli sõnutsi maad, mis on olnud pikka aega rohumaad või asuvad rohumaa lähedal. „Nad toituvad heintaimede juurtest, aga kui kartul maha panna, lähevad nad meelsasti mahlase maitsva kartuli kallale. Samuti meeldib neile, kui maal on palju orasheina.

Traatuss on kartulikasvatajale tülikas: kui uss on sügavale kartulisse pugenud, ei pruugi mugulast koorides palju järele jääda. Foto: Mati Koppel

Kõige lihtsam on tema sõnul valida põld, mis pole olnud rohumaa all või rohumaa lähedal. „Seal on traatussi vähem ja pole vaja temaga võidelda.”

Kui mujalt maad võtta pole, soovitas vanemteadur esimestel aastatel kasvatada põllul kultuure, mida saab koristada varakult: varajasi hernesorte või salateid, redist. Samuti võib põllu ettevalmistamiseks katsetada kattekultuure. „Et mulda saaks harida juba juuli esimeses pooles, sest värsked naksurlaste munad on tundlikud igasuguse mehaanilise liigutamise suhtes,” selgitas ta.

„Või siis panna maha varajast kartulit, et saaks ruttu koristada. Traatussid hakkavad tegutsema, kui muld on piisavalt soojenenud, mis juhtub kesksuvel. „Kui läheb hästi ja kartul saab üles varakult, võib häda piirduda pigem iluvigadega, mis enda tarbeks kasvatajaid ehk ei segagi, küll aga suuremaid kasvatajaid.”

Kuidas edasi?

Kui maaülikooli katse õnnestub, on preparaat põllmajandustootjale Peeter Leppiku sõnul ilmselt kallim kui varasemad. Kuigi varasemadki vahendid polnud odavad ja nende tõhusus mõnikord küsitav.

„Eelkõige peab põld olema korralikult haritud. Kõik algab viljavaheldusest, sest on kultuure, mis kartulile ei sobi. Heal aastal ei peagi kartulikasvataja vahest traatussi tõrjuma,” arvas ta.

„Meil on kompetentsed teadlased, eks me selle järgi proovime ja teeme. Katse on kas negatiivne või positiivne, teadmise tulevikuks annab ikka,” võttis ta kokku.

Kartulit ei peaks kohe keldrisse viima

Eesti Taimekasvatuse Instituudi teadur Terje Tähtjärv ütles, et suvi oli niiske ja kartulikasvatajad kurdavad baktermädaniku üle.

Seetõttu tuleb kartulit targalt hoiustada. „Esimene asi: ei tohi kartulit põllult kohe keldrisse säilima panna. Laske kartulil seista vähemalt kümme päeva pimedas õhurikkas ruumis, siis tulevad vead välja ja saab kahjustatud mugulad välja sorteerida,” andis ta nõu.

Edaspidi peaks kartuleid hoiustama samuti pimedas ruumis. „Kartul peaks olema kaetud.” Selle vastu eksitakse sageli, eriti kaubanduskeskustes. Tähtjärv toob näiteks Rootsi kauplused, kus igale kartulisordile oli ehitatud oma kaanega sahtel. Seda poleks tema hinnangul keeruline teha ka Eestis. „Miks peavad inimesed poes vaatama rohelist kartulit ja seda siis ostma. Teadlik inimene seda ei osta.”

Milliseid sordinimesid aga juba kevadele mõeldes võiks aiapidaja endale kõrva taha panna? Tähtjärve sõnul on kõik instituudis aretatud uuemad sordid andnud head saaki ja päris hästi säilinud. „‘Maret’, ‘Tiina’, ‘Teele’. Ajast aega on ‘Anti’ see, mis ei jäta kunagi saagist ilma, sest on lehemädanikukindlam, ainult arvestama peab tema pikema kasvuajaga. Kui tulebki mädanik, peab ta ikkagi kauem vastu. Olen kasvatanud ‘Antit’ 1997. aastast ega kavatse loobuda. ‘Anti’ säilib hästi ja teda võib süüa uue saagini, maitse läheb seistes paremaks,” rääkis ta.

Tähtjärv soovitab maha panna ka varasemat sorti, mida saaks süüa suvel, sest ‘Anti’ valmib pigem hiljem.

Kui suuremad kasvatajad valivad sordid nõudluse järgi, siis väiksemad helistavad instituuti või suurtele kasvatajatele, et ­uurida, millist kartuliseemet ­pakkuda on.

Uue hooaja kartuliseemet hakatakse broneerima 10. jaanuaril. „Kevadeks saab selle aasta saagist küsida meie sortidest ‘Maret’, ‘Tiinat’, ‘Teelet’, ‘Antit’, säilitussortidest ‘Jõgeva kollast’, ‘Andot’ ja ‘Väikest verevat’. Lisaks Saksa varajast sorti ‘Red Sonja’ ning nõutud Saksa sorti ‘Birgit’,” loetles ta.