Nädala mõte: aumärk Ratasele?

Aumärgid. Foto on illustreeriv. Foto: Liis Treimann

Kümne aasta tagune põllumajandusloendus ütles, et toona oli Eestis 19 613 põllumajanduslikku majapidamist ehk 2001. aastaga võrreldes kolm korda vähem. Kadusid väikesed, alla kümnehektarised majapidamised. Ehkki see arv kahaneb üle Euroopa, on Eesti ses vallas kindlalt tipus.

Sama loendus näitas, et kasutuses põllumaa osakaal hoopis kasvas. Ehk siis väikesed kaovad ja maa müüakse suurtele. Põllumaade müügistatistikat jälgides on ilmselge, et see suund jätkub. Kodumaist toitu ei toodeta aasta-aastalt vähem, kuid nn peretalud järjest pudenevad konkurentsist. On see hea või halb?

Kindlasti pole see hea elurikkusele, sest suurelt saab toota vaid võimsate masinatega, mis on kasumlikud tohututel põlluväljadel, kus ühe jutiga maksimaalselt tööd tehtud saaks.

Üht varasemat lugu kirjutades sööbis mällu putukateadlase lause, et suur viljapõld on tolmeldajatele sama tühi kui kõrb. Elurikkusele oleks parem väiksemad põllud ja nende vahel õitsvad rohumaad. Paraku sööks see tööefektiivsuse juba viimase piirini timminud põllumehe kasumist eurosid vähemaks. Suurtootmine tähendab ka vähem töökohti maal, sest võimas masin teeb mitme mehe töö. Tõsi, hea töömees teenib korraliku palga.

Pole saladus, et meie põllumehel on teiste riikide kolleegidega raske konkureerida – lisaks sellele, et lõuna pool on kliima soodsam, on tootjale makstavad toetusedki mujal suuremad. Just seepärast saabki importkurki või -maasikat odavamalt müüa.

Hiljuti andis Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda peaminister Jüri Ratasele edukate Euroopa Liidu eelarveläbirääkimiste eest aumärgi. Tunnistan, et põllumeeste esinduskogu uudis valitsusjuhi tunnustamise kohta esiteks üllatas, kuid loodan siiralt, et Ratas on juba enne tulemuse saavutamist antud aumärki väärt ja suudabki põllumeestele rõõmu­sõnumi välja rääkida. Sellest sõltub rohkem, kui esmapilgul arvatagi oskaks.