Rasmus Pikkani: tuleviku viletsam pensionipõli

Rasmus Pikkani. Foto: Luminor

Hiljuti Baltimaades läbi viidud uuringu järgi ei tunne inimesed, et neil on pensioniks piisavalt kogutud, kuid samas ei soovi ka iseseisvalt säästa, kirjutab Luminori Baltikumi pensioniüksuse juht Rasmus Pikkani.

Miks siis ei taheta iseseisvalt koguda, hoolimata teadvustatud ebakindlusest tuleviku ees? Kõige lihtsam on seletus, et inimese bioloogilises koodis tundub tugevamat häält tegevat vajadus püsida elus «järgmise kevadeni» kui soov teadlikult tegeleda probleemidega, mis asetsevad alles aastakümnete kauguses tulevikus. Aktiivselt lahendusi otsimas hoiab meid tõenäoliselt pigem auto, mis vanadusest ebausaldusväärsemaks muutub ja tihedamini remonti vajab, kasvavale perele kitsaks jääv korter või parandamist vajavad hambad. Mitte aga meie pension 30 aasta pärast tulevikus, mis ühegi eelduse ega arvutuse järgi ei saa kuidagi garanteerida meile harjumuspärast elu.

Kui vaadata kas või samme, mida ollakse valmis kohe astuma globaalse soojenemise pidurdamiseks, saame aru, et pikaajaliste probleemide ignoreerimine on kogu arenenud maailmale iseloomulik ühiskondlik probleem. Lisaks võib Eestis piirata valmisolekut tegeleda põlvkonnaüleste probleemidega ka siinne kogetud ajalooline ebastabiilsus. Kuigi Eesti vabariik on taas järjepidevalt tegus olnud pea kolm kümnendit, on ka selle perioodi esimesse poolde mahtunud hulk muutusi nii iseseisvuse taastamisele järgnenud reformide, ulatuslike struktuursete kohandumiste kui ka kiire inflatsiooni näol.

Siiski on sügavamad majanduslikke väärtusi mõjutanud struktuursed reformid jäänud üheksakümnendatesse ja loodetavasti ei käsitle elanikkonna enamik Eestit ajutise projektina Euroopa äärealal, mistõttu ühiskondliku ebastabiilsuse argument võiks olla mittesäästmise vabanduste nimekirjast kadunud.