/nginx/o/2020/09/08/13331697t1h9d7f.jpg)
«2008. aastal, kui Eestiga esimest korda EMile jõudsime, olid kuu ja tähed ühel päeval täpselt sellises reas nagu vaja,» ütleb Avo Keel, kui paluda tal meenutada päeva, mil ta meie koondisega esimest korda Vana Maailma tšempionaadile jõudis. Nädalavahetusel lunastas volleguru Läti rahvusesinduse eesotsas oma kolmanda EM-pääsme, kuid sellekski pidi väga palju asju õigesti paika loksuma.
Alustagem algusest. Läti kuulus ühte alagruppi Moldova, Küprose ja Hispaaniaga, kellest viimane oli enne valikturniiri algust kvarteti favoriit. Meie lõunanaabrid sõitsidki Küprosele turniirile plaaniga teha kahel korral kuivalt säru võõrustajatele ja moldaavlastele ning siis vaadata, kuidas Hispaaniat kuidagi naksata.
Ja kõik läkski nagu ette kirjutatud. Oma osa tehti eeldatavalt nõrgemate vastu ära – kõik mängud võideti 3:0 –, kuid Hispaaniale ikkagi vastu saada ei saadud. Kirja läks kaks 1:3 allajäämist.
/nginx/o/2020/01/29/12901626t1h45a5.jpg)