«Olin hommikul keset kuldset põldu kõrguvaid kalmeid inspekteerimas, kui minu tähelepanu tõmbas endale veidi eemal kogunenud loomakari ja selle ümber tiirutav linnuparv. Ma ei suutnud oma silmi uskuda – olin sattunud huntide hommikusöögilaua äärde,» rääkis ta.
Selline vaatepilti avanes Klandorfile umbes poolteist kilomeetrit Mäeküla–Koeru teest Valila poole põhupallide vahel põllul. Klandorfi hinnangul võis vahemaa olla paarsada meetrit. «Palja silmaga nägin, et kits on pikali, jalad püsti, ja hundid ümber. Sain kiskjate tegevust jälgida oma paarkümmend minutit ja telefoniga nii pilte teha kui filmida,» ütles ta.
Küsimusele, kas hundikarja vaadeldes kõhedaks ei võtnud, vastas Karen Klandorf hüüatades: «Võttis, muidugi võttis!» Ta lisas, et on mõne aasta eest Aafrikas safaril käinud, väga samalaadne tunne oli.