Digikultuur. Digikihiline muuseum

Soome-ugri püsinäitus „Uurali kaja“. Foto: Margus Ansu

Varased digitaalse keskkonna uurijad tegid püüdlikult vahet «päris» ja digitaalse elu vahel, leiutades mitmeid sõnu ja termineid eristamaks niinimetatud päris maailma virtuaalsest reaalsusest, kübermaailmast või digitaalsest keskkonnast. Praegu mõistetakse enamasti, et selline vahetegemine pole väga viljakas, kuna elame maailmas, kus sõnumid eri meediatest kohtuvad ning meie igapäevakogemus voolab läbi digitaalse ja analoogse keskkonna piire tundmata.

Nii on meie elude digitaalsed kihistused läbisegi füüsilistega ja tervikpildi mõistmiseks ei tohiks me neid kihte vaadelda üksteisest lahus. Ka muuseumides on hoidlates säilitatavad ja näitusel nähtavad autentsed kultuuripärandi esemed kihiti digitaalsega – nagu Napoleoni kook, kreem kihiti lehttainaga. Selle artikliga sorgin pisut selles koogis ja vaatan, millised võiksid olla need digitaalsed kihid, mida külastajana muuseumis näha saab.

Esimene digikiht ootab meid tervitusena muuseumi kodulehel, Facebooki või Instagrami kontol ja kutsub muuseumisse. See on kommunikatsioonikiht, mille eesmärk on kutsuda lugeja-vaataja külastajaks. Külastajaks kas siis füüsilises muuseumimaailmas või selle veebiressursse süvitsi uurides. See kutsuv-tervitav digikiht võib meid kohata juba kodus, kui planeerime muuseumikülastust, või ekraanidelt muuseumi kassa kohal, kus antakse märku konkreetse päeva programmist. Selle kihi puhul pole oluline mitte tema pärandiline väärtus, vaid see, kuidas ta valmistab ette muuseumikogemust.

Teine digikiht seisneb digitaalsetes originaalides. Meil on üha rohkem kultuuripärandit, millel puudub füüsiline keha või mille füüsilise keha esitamine näituse kontekstis on vähem põnev kui selle taasesitus digitaalses vormis. Pisikesed mustvalged fotooriginaalid saavad märkimisväärselt teise tähenduse ning hakkavad edasi andma hoopis uut informatsiooni kuvatuna ekraanil, kus neid fotosid saab suurendada, võrrelda, nende detaile uurida või kiirelt suuri hulki läbi lapata. Helisalvestuste digiteeritud sisu on vahest ehk põnevam kuulata kui magnetlinte vaadata.