Koduarestis maailmarändurid ihkavad teele

Maailma suurima monoliidi Uluru otsa ei lubata turistidel ronida 2019. aastast, veidi hiljem sulgus Austraalia pandeemia tõttu turismile tervikuna. Olev Remsu jõudis enne ära näha kõik vajaliku. Foto: Erakogu

Sulgunud piirid on pannud kirglikke reisimehi kogema nii loomepalavikku kui ka masendust.

Maailm pandi aasta algul lukku otsekui suur toauks; võtmed pöörlesid raksudes lukkudes, mida keegi polnud juba igaviku kasutanud. Kuid roostes riivid pidasid; toimekad käed lükkasid naabrite väljapääsudele uksekrambid ette. Tuled tehti surnuks ning keset pimedust jäid jaaniussidena helendama vaid miljardid helesinised ekraanid, tuues vaikusse õõvastavaid uudiseid maadest, mida olime kunagi armastanud külastada. Tolm kratsis peagi nina, kuid aevastada ei tihanud keegi, kartes häda endagi kotta meelitada. Kipa-kõpa, liikus keegi väljas sõrgade klõbinal, mökitades siis naerda just nagu sajandite eest. Läbi kuupaiste vehkles korraga tume vari; raske öelda, kas nahkhiir või draakon. Ja kui keegi söandaski piuksatada, et eelistaks olla pigem väljas kui sees luku taga, ei hakanud keegi sellise narrikannika pärast veel uksi avama.

Filmis «Kaldale uhutud» kukub Tom Hanksi kehastatav tegelane koos lennukiga taevast ulgumerre, ent suudab siiski lõpuks end vedada tillukese troopilise saarekese liivaranda. See saar jääb talle koduks neljaks aastaks. Pole teada, kui kaua peame meie veetma saarel nimega Eesti (või arhipelaagis nimega Euroopa), kuid maailmas toimuv ei viita sellele, et tuttav normaalsus niipea taastuda plaaniks. Neile, kes laia maailma ja globaliseerumisse ennegi skeptiliselt suhtusid, on seesugune olukord ehk kergemini talutav, sellal kui reisimise ühekorraga kireks ja sissetulekuallikaks kujundanuil võib olla raskem reibast meelt üleval hoida.

Arter uuris neljalt tuntud rännumehelt, kuidas neil keset pandeemiapurgaad kodus istumine välja kukkunud on.

Olev Remsu avastas koroona tõttu kemmergu.

Kirjanik Olev Remsu väntab Vabaduse väljakule sportliku jalgratta seljas, ronib krapsakalt sadulast ja tellib välikohvikus rohelist teed. Tegelikult pidanuks massiivsete romaanide meister ja rännujuht jooma tänavu rohelist teed nii Usbekistanis, Hiinas kui ka Vietnamis, kuid võta näpust. Kõik kolm reisi, kus Remsu pidi giidina osalema, said tühistatud, ning novembrikuise Austraalia ja Uus-Meremaa tuuri saatuski tundub kahtlane. «Mis sa teed – koroona-koroona,» tähendab kirjamees ja rüüpab rohekat jooki, «aga õudne on see aeg, piinav, oh-jah!» Peab pausi ja tunnistab: «Olen selle kõigega saanud kõvasti vastu pükse!»

Päris kodune pole Remsu olnud: aasta alguses jõudis ta ära käia Soomes ning augustis leidis aset veel üks Soome reis, sedakorda Ahvenamaale. Üllatusega tõdes kirjanik, et Soomeski on avastada küll ja veel. Oli isegi Tallinna lähedal, mida ümbritsevad teed Remsu kevade ja suvega rattaga «risti ja põiki» läbi sõitis. «Olen otsinud kummalisi kohti, vanu pooleldi ümber kukkunud ja ausõna peal püsivaid kahekorruselisi kuure. Või näiteks leidnud, et metsas – muide Viimsis, rikaste kandis – on peldik, sõna otseses mõttes peldik. Aga viimane ajaleht, mis seal sees on, on Rahva Hääl, ja ikka veel kasutamata!»

Ning Remsu võtab taas sõõmu kuuma teed, vidukil silmis võidukas helk.

«Ma olen mõelnud, miks omal ajal nii kõva jota olin. Venemaal loomi vedades või muidu ringi seigeldes ma ei joonud kunagi, ja kui tulin tagasi, siis ka ei kippunud viina poole. Aga kui pikka aega pidid Tallinnas või Tartus olema, läksid ikka õllesaali ja edasi Kukusse ja järgmisel hommikul kell kümme leidsid end Vaksali baarist. Joomine oli mulle nagu asendusreisimine. Tinapanemine tekitab illusoorselt neid kogemusi, mida reisides reaalselt kätte saab.»

Aga nüüd enam ei joo?