Raul Vaiksoo: on suur rumalus siduda kunsti või loomet poliitikaga

Tuntud arhitekt ja monumentide uurija Raul Vaiksoo aitab mõtestada, miks vanemad ja ka uuemad monumendid inimestes jätkuvalt vastakaid emotsioone tekitavad ja vahel suisa tülli ajavad.

Midagi pole teha, ikka ja jälle avastame end vaidlemas mingite monumentide üle. Ikka kirglikult, sageli vihaga. Lõhkuda või jätta? Piisavalt väärikas või siiski mitte? Sobib tänapäeva Eestisse või pigem ei sobi? Vahel tundub, et pole lihtsamat viisi inimeste tülli ajamiseks kui võtta avaliku arutelu alla mõni monument või vana mälestusmärk. Vaevalt said esmased emotsioonid president Pätsi monumendi konkursi võidutöö väljakuulutamise järel rahuneda, kui päevakorda kerkis Maarjamäe nõlval seni rahulikult ja suurema tähelepanuta lagunedes oma päevi veetnud nõukaaegne memoriaalkompleks. Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart on avastanud, et kompleksi korrastamiseks võiks riigilt rahatuge küsida. Riik vist kõhkleb veel. Siseminister Mart Helme on arvamisel, et tegu on okupatsioonisümboliga, mis tuleks pigem lammutada. Ja juba näemegi maha joonistumas tülijooni. Me jaurame taas – leheveergudel ja omavahel.

Miks kõikvõimalikud ausambad ja monumendid meid jätkuvalt tülli ajavad? Sellele küsimisele võiks aidata vastust leida hinnatud arhitekt Raul Vaiksoo (65), kes on n-ö põhitöö kõrvalt Eesti monumente ja ausambaid ning nendega seotud lugusid uurinud ja lood mõnusateks raamatuteks köitnud. 

Räägime monumentidest. Neist sa tead, neist oled kirjutanud. Ju oled märganud, et Maarjamäe memoriaalkompleksist on saamas miski suurem vaidlusteema?

Ja enne oli jauramist Pätsu ausambaga seoses.

Räägime kõigepealt siiski Maarjamäest. Ma näen sealt kerkimas vastikut konflikti...

Kelle vahel siis?

Eesti inimeste vahel, kes asjale erinevalt vaatavad. Keegi näeb selles okupatsiooniaja sümbolit, teised ilmasõja mälestusobjekti, mis tuleks korda teha. Seni üsna unustatuna seisnud objekti ümber on tunda tüli lõhna.

Ma ütleks seepeale, et mis tahes kunsti või loome sidumine poliitika või poliitilise orientatsiooniga on mu meelest kõige suurem rumalus ja jama, mis saab üldse olla. Võiksime siiski suuta hinnata loomet täiesti lahus igasugusest ideoloogiast.

Me ju teame, et kui omal ajal tuli Vene võim, võeti kärmelt maha kõik vabariigi aja ausambad. Taasiseseisvumise järel hakkasid täpselt samasugused protsessid pihta – võtame aga nõukaaja monumendid ja kujud maha. Kas me olemegi, kurat küll, samasugused junnid, nagu olid nõukogude võimu tegelased? Ei ole ju nii.

No kuule, seesamune pronkssõdur, mille ümber on nii palju lärmi löödud, on, julgen seda öelda, kunstilises mõttes tippsaavutus. Loojateks on Enn Roos ja Arnold Alas. Ja modelliks oli ju Kristjan Palusalu. Sellega olen ma muidugi täiesti nõus, et ta Tõnismäelt kalmistule teisaldati, kunstiteosena hindan seda ikkagi. Aga hästi, läheme edasi nüüd Maarjamäe juurde.

Läheme.

Inimesed, mulle tundub, ei saa üldse aru, millest jutt käib. Seal on mitmeid objekte koos. See tääk, mis seal püsti seisab, ei ole üldsegi seotud selle memoriaaliga. Kusjuures, kui tõsisemalt mõelda, tähistab see tääk omal kombel Eesti Vabariigi sündi ju. Või täpsemalt, tähistab punalaevastiku põgenemist Tallinna sadamast. Nõukogude propaganda abil loodi sellest põgenemisest miski kangelasmüüt nn Jääretkest, mille auks pandi 1960. aastal tääk püsti – autoriks arhitekt Mart Port ja bareljeefid tegi Lembit Tolli. Ilus sammas, liiatigi põneva ajaloolise taustaga, seda ei tohiks mitte mingil juhul maha võtta. Pigem ikka rääkida ja selgitada tausta. Nüüd räägime ülejäänud memoriaalist.

Mis tekkis sinna 70ndatel?

Just nimelt. Sealgi loojateks tipptegijad – arhitekt Allan Murdmaa, skulptor Matti Varik. Hiljem see meeskond muidugi oluliselt suurenes, aga see selleks. Põhiline, et kõik, mis seal on… See idee on ju tohutult vägev. Kui nüüd öeldakse, et see laguneb ja võtab riigilt liialt raha, et korda teha... no kuulge, mis jutt see on!