Muidugi üritab Kreml ära kasutada läänes kogu poliitilist spektrit nii paremast kui ka vasakust leerist, loomulikult ka äärmuslasi. Vasakäärmuslaste ja putinistide kooslus on üpris tavapärane Kremli-meelne seltskond. Soomlane Jukka Mallinen kirjeldab intervjuus Postimehele putinistide ja vasakäärmuslaste laimukampaania sihtmärgiks sattumist. Olen ise kirjutanud sellest, kuidas Kreml üritab Itaalias vasakpoolseid oma huvides ära kasutada (Anton Paier, Vladimir Sazonov «Kominternist Putini režiimini», ERR 03.11.2019). Kreml kasutab ära ka paremäärmuslasi, ent Kremli-meelsete seas leidub ka mõõdukate vaadetega isikuid. Kuid muidugi on mõjutustegevusel lihtsam leida kandepinda äärmuslaste seas.
Olen nõus ka teise Jukka Mallineni väitega, et Kremli infosõda Soome vastu toimus juba 1990ndatel. Sama saab öelda ka Venemaa Eesti vastu suunatud tegevuse kohta, lisades, et Putini valitsemisajal on infosõda aktiviseerunud. Juba 1990ndatel hakkas Venemaa Eestit süüdistama siinse venekeelse elanikkonna diskrimineerimises, kasutades infosõja relvana väidetavat russofoobiat (vt Andres Ventsel, Vladimir Sazonov «Russofoobia mobiliseeriv jõud», PM 26.06.2018). Russofoobia on igivana vene propaganda raudvara, millega Venemaa on aastakümneid ja aastasadu sildistanud oma sise- ja välisvaenlasi. Selle mõiste juured ulatuvad 19. sajandisse, viimasel ajal on see üks peamistest Vene infosõja vahenditest.