Pikaninapuu mahl äratab erksaks

Sügisel mitmevärviliseks kaunitariks muutuval vahtral on selles vast suurim teene, et Eesti sügis nii kirev on. Foto: Peeter Kümmel

Kastanimunade ja tammetõrude kõrval on veel ühed armsad mänguasjad, mida puud lastele pakuvad: pikad ninad. Neid jagab vaher.

Õigupoolest on tegu puu kaksiktiibviljaga. Kui sellest eraldada üks pool ja sealt seeme välja võtta ning selle asemele oma nina panna, ongi lustakas pikk nina olemas. Siit ka vahtra üks rahvapärane nimi pikaninapuu, ent teda on kutsutud ka läänepuuks, vastraks ja vahtraseks, ent vahtra enamusega metsa, mida Eestis on vaevu 20 hektarit, nimetatakse vahtrikuks.

Vahtra õied on head mee­allikad – ühelt puult võib saada kuni kümme kilo heledat maitsvat mett.

Kirevad lehed

Punakaid toone põhjustavad karotinoidid, mis on nime saanud porgandi järgi, kus neid leidub eriti palju.

Sügisel mitmevärviliseks kaunitariks muutuval vahtral on selles vast suurim teene, et Eesti sügis nii kirev on. Tema lehed on siis oranžid, kollased ja punased ning sageli on lehel mustrid kõigist neist värvidest korraga. Punakaid toone põhjustavad karotinoidid, mis on nime saanud porgandi järgi, kus neid leidub eriti palju. Porgand on punakas kogu aeg, aga vahtralehtedes jäävad muud värvid suvel rohelise klorofülli varju. Sügisel laguneb klorofüll ära ja karotinoide ei varja enam miski.

Vahtra tihe kroon kaitseb päikeselõõsa ja linnatolmu eest ning summutab müra, temast on abi tervisele ja ta puit on tarviline materjal.

Maailmas kasvab vahtraid 114 liiki, enim levinud ja Eestis ainsana looduses leitav on harilik vaher, mis võib kasvada kuni 30 meetri kõrguseks ja elada koguni 200aastaseks.

Soovi täitumise eest kingi pael

Vanarahvas tundis paljusid vahtra kaitseomadustega seotud nippe. Kuna usuti, et ta hoiab eemal nõiad, löödi maja uksepiirdesse ja lävepakku vahtrapuidust pulki. Kes kartis pikselööki või kutsumata külalisi, see torkas jaanipäeval uste ja akende juurde vahtraoksi.

Tugev terve vahtrapuu leitud, tasub minna tema juurde, teda tervitada ja paluda ravivõimu. Siis tuleks mõelda oma soovile, mida vahtral täita palutakse. Tänutäheks peaks ­oksa külge siduma paela.

Salasoov pidavat täituma ka siis, kui vahtra juuri veiniga kasta.

Parim ravim kurguvalu vastu

Milline ravivägi on aga puul, millest arvatavalt oli valmistatud Trooja linna vallutanud sõjameeste puuhobune?

Vahtramahl, mis hakkab jooksma juba märtsis, äratab talvest kurnatud inimesed justkui uuele elule. See on magusam kui kasemahl, toniseeriva toimega ja hea oligosahhariidide allikas – need aga toidavad häid baktereid meie soolestikus. Vahtramahl ja -siirup sisaldavad tublisti mangaani, mis on vajalik organismile energiat tootvate ensüümide tööks. Samuti on mahlas tsinki, mis takistab ateroskleroosi süvenemist, toetab eesnäärme tervist ja immuunsüsteemi.

Rahvaravis on kasutatud vahtramahla haavade puhastamiseks. Kirjapandud vanarahva mälestuste seas kõneleb üks, et kui mehed Venemaal metsa tehes endal sõrme maha lõid, asetasid nad selle vahtralehtedesse mässitult jälle oma koha peale ja see kasvas tagasi.

Vaher peletas kurguvalu: endisaja tarkus pajatab, et vahtrakauna tee oli küll vänge ja paha maiguga, kuid kurguhäda vastu paremat rohtu polevatki. Silmahaiguste korral tuli silmi vahtramahlaga pesta.

Kanada uhkus

Vahtramahla kasutasid Ameerika põliselanikud nii ravimi kui ka toiduainena. Nad valmistasid mahlast ka siirupit. Kanada idaosa indiaanlased tegid aga vahtrakoorest jahu ja sellest leiba.

Suhkruvaher, Kanada rahvuspuu, on kuulus oma väärtusliku ehitus- ja tarbepuidu poolest, näiteks on Londoni metroorongide põrandad tehtud just sellest materjalist.

Vahtra puitu hindasid ka vanad eestlased. Oksad luuaks, koor pasunaks, ütlesid nad. Puidust tehti ka lusikaid, kirve- ja vasaravarsi ning höövlipakke, nüüdisajal on see tänuväärt materjal parketiks, vineeriks, mööbliks ja muusikariistadeks.

KOMMENTAAR

Jaan Juurikas, ­puidufirma SoWood tegevjuht

Vaher on tänu oma lehe iseloomulikule kujule üks hõlpsamini äratuntav puu. Suured lehed on leidnud koha nii riigi­lipul kui ka algaja autojuhi ­tagaklaasil. Lisaks on vaher üsna liigirikas puude perekond. Vahtraid tuntakse peaaegu igas maailmajaos – nende kasvukohad ulatuvad Californiast Jaapanini.

Vahtra puit on liigiti kõvem või pehmem. Kõige kõvem liik on Ameerikas kasvav suhkruvaher, millest valmistatakse näiteks bowlingu-radu. Harilik vaher on veidi pehmem, kuid sobib suurepäraselt mööbli ja muusikainstrumentide valmistamiseks. Juba vanad Itaalia viiulid, näiteks Stradivariused, arvatakse olevat valmistatud just harilikust vahtrast.

Meie hariliku vahtraga on rõõm tööd teha ka siinsetel tisleritel. Vahtrapuu töötlemine võib kohati küll rohkem vaeva nõuda kui mõni teine kodumaine puuliik, aga tulemus on seda väärt. Omanäoline ja lahe muster tõuseb esile just pärast õlitamist. Vaher on huvitava tekstuuriga ning saab lemmikmööblimaterjaliks neile, kes armastavad heledat puitu.