Otse Postimehest ⟩ Tõnis Lukas: mina rahastaksin Eesti Muuseumi pärandihoidlaid

Kultuuriminister Tõnis Lukas kommenteeris Postimehe otsesaates, et tema sümpaatia kuulub ideele nimetada Eesti Muuseumi pärandihoidlad riiklikult tähtsaks kultuuriehitiseks. «See projekt peaks olema kindlasti loetelus,» lausus ta.

Järgnevad väljavõtted saatest.

Miks on riiklikult tähtsate kultuuriehitiste määramine vajalik? Riigieelarvest eraldatakse raha kultuuriobjektidele ka ilma selleta.

Meil on selline traditsioon, et riigikogu räägib kaasa oluliste kultuuriobjektide pingerea tekitamises ja otsustamises. See traditsioon on 1996. aastast ja see on õige, sest jätta ainult täitevvõimu otsustada konkreetsete projektide saatus ei ole nii väärikas. Riigi üldine kultuuristrateegia peaks olema ikkagi riigikogu teha ja mul on hea meel, et riigikogu on võtnud need objektid reastada. Nii saame ka ülevaate, millised on vajadused kultuuri investeeringuteks.

Kas 29 taotlust oli üllatav või oskasite nii suurt huvi ette näha?

Ma ütlesin juba nädal aega tagasi, et tuleb 30 taotlust ja umbes nii ka tuli. Nägin seda ette just kontaktide kui ka teadmiste tõttu, milliseid suuri objekte planeeritakse ja mille järele on vajadus. Tegemist on prognoositud ja elulähedase numbriga.

Kas selle nimekirja koostamise vajalikkus on samaväärne 1996. aastaga või on selle tähendus ja vajadus ajas muutunud?

Jah, muutunud on igal juhul. Tähendus üldises plaanis on sama. See tähendab, et ka need objektid, mis nüüd lähevad otsustamisse viiakse ka ellu. Eelmine nimekiri, mis 1996. aastal koostati, on nüüd ellu viidud, järelikult ei tohiks tühja tuule tallamist olla. Põhjus oli täiesti erinev.

Toona käis debatt, millises järjekorras ehitada muusikaakadeemiat, Tallinnasse uut kunstimuuseumi ja Tartusse Eesti Rahva Muuseumi. Debatt läks nii, et muusikaakadeemia projekt oli juba olemas ja teostus kõige lähemal, järelikult esimene. Muusikainimesed rivistusid ka KUMU taha. Üks tuntud muusikateadlane teatas toona, et «meie, Tallinna kõrgkultuuriinimesed, toetame järgmisena kunstimuuseumi rajamist Tallinnasse». 

Mina olin toona, 1995. aastal, Eesti Rahva Muuseumi direktor ja sain aru, et Eesti Rahva Muuseumil ei ole lootustki. Saades riigikogu liikmeks ja kultuurikomisjoni esimeheks võtsime selle loetelu tegemise kätte, et ka Eesti Rahva Muuseumile anda mingi kindlus tuleviku ees. See oli nii-öelda kitsas eesmärk, aga on väga hea, et sellest sai traditsioon. Praegu me tõesti näeme seinast seina pilti kultuuri investeeringute vajadusest. Tollal me ei kirjeldanudki väiksemaid regionaalseid vajadusi.

Kui toona oli debatt ehitamise järjekorra üle, siis kas täna räägime sellest kas ja mida on üldse vaja ehitada?

Tõenäoliselt ka järjekord, aga see on õige, et kõigepealt tuleb põhimõtted kokku leppida. Kultuurkapital saab rahastada korraga kahte objekti. See on ju seadusest tulenev ja seadust teeb Riigikogu. Järelikult Riigikogu võib otsustada, mitu objekti kultuurkapitalilt aastas raha saab. See, kas hasartmängumaksust laekuvast rahast finantseeritakse ühte või näiteks kuute objekti aastas, on poliitiline otsus.

Aga mul on hea meel, et kõik objektid on laual, sest tõenäoliselt me siiski ainult Kultuurkapitali rahadega ei pääse, vaid vaja on siiski lisada sinna eelarve raha.

Eesti kasutab märkimisväärses hulgas laenuraha. Kas seda raha saaks kasutada ka riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rajamisel?

Mina arvan, et laenurahast investeeringuid majanduse ja kultuuri elavdamiseks tuleks teha. See otsus on nüüd kiirem, sest majanduskriis on praegu käsil.

Ma arvan, et eelisjärjekorras saaks rahastada neid objekte, millel on juba planeering ja ka projekt olemas. Jah, kultuuriobjekte olen ma valitsusele esitatud, mis läheksid käiku kiiremas korras ja millest suurt osa ka siin loetelus ei ole.

Kas riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rahastamise seadus tuleks üle vaadata?

Ma arvan, et praegu peaks olema eesmärk anda kindlus võimalikult optimaalsele arvule objektidest. Kõiki neid objekte ei peaks üleriigiliselt finantseerima. Aga nimekirjas on 10-15 objekti, mida võiks pidada riiklikult oluliseks ja nendest osa päris väikesed.

Tegelikult võiksime anda neile kindluse, et vastus on positiivne. Näiteks rahvusvaheline kunstisadam Pärnus või Rakvere Arvo Pärdi muusikamaja. Või päris väike projekt Heimtalis Anu Raua keskus. Anname neile kindluse ja ajaperioodi, millal nad võiks valmida ja võib-olla vajatakse ka eelarve, mitte ainult kultuurkapitali raha. 

Võiksime luua võimaluse, et kultuurkapitali nõukogu saaks oma otsustes tuua kõrvale ka väiksemaid objekte. Minu meelest tuleks muuta seadust nii, et tohiks kultuurkapitali rahast finantseerida aastas rohkem objekte kui kahte. Selle võrra võiks seadust muuta küll. Kas seadusesse panna ka lõpptähtajad, see on juba riigikogu otsustada.

Milline objekt ideekavandite hulgast on teie lemmiklaps?

Kindlasti Eesti Muuseumi pärandihoidlad. See projekt peaks olema kindlasti selles loetelus. Ma ei hakkaks rohkem välja tooma, sest siis ma koostaksin juba pingerea. Ma nimetan seda muuseumide ühishoidlat kindla südamega, sest selle lisamist riiklike investeeringute kavasse oleme taotlenud ka ametlikult kultuuriministeeriumi poolt.

Aga siin on ka palju uusi ideid ja täiesti uusi positsioone, et ma hakkaks pingerida tegema. Vastasel juhul peaksin keelde hammustama ja aru saama, et teen kellelegi liiga.

Pikemalt kuulake saatest «Otse Postimehest»​.