Varsti ei peata Narvat enam mitte miski

Festivali Station Narva peaesineja Tommy Cash ajab oma laulu ja liikumisega publiku pöördesse. FOTOd: Konstantin ­ Sednev Foto: Konstantin Sednev / Postimees

Ei teagi kohe, kas süüdi on president, nublu või üleüldine nälg uute avastamata kultuuriniššide järele, kuid mingi integratsioonipall on viimastel aastatel veerema pandud. Kuigi praegu on Ida-Virumaa meedia huviorbiidis kui riigi koroonakolle number üks, on tähelepanu vaikselt ida poole nihkunud juba mitu aastat, ja seda üha positiivsemas (ei, mitte koroonapositiivses) võtmes. «Apteeker Melchiori» võtted Narva linnuses on vaid üks viimastest näidetest, mis tõestavad, et stigmasild on paljuski ületatud.

Üks neist näidetest on ka piirilinna vallutanud festival Station Narva, mis tõi hiilgavalt kokku nii põlised narvakad, idavirumaalased üldisemalt kui ka hipsterid Eesti eri nurkadest… ja praegust aega arvestades kahtlaselt palju välismaalasi.

Võimalikult laia haarde garanteerib valik kultuuriüritusi festivalialalt väljaspool, mis võimaldab pidustustest osa saada neilgi, kes uuema aja Eesti muusikast palju ei pea. Kes sai esimest korda perega Kreenholmi manufaktuurile ringi peale teha, kes kasutas võimalust õige jutuka kapteniga Narva jõele minna (vastus mõlemale küsimusele on «mina») – omamoodi näitaja on seegi, et eranditult igal üritusel nõuti kõnelejalt kakskeelset ettekannet.