Aimar Altosaar: saagu rohkem lugupidamist

Aimar Altosaar Foto: Eero Vabamägi

Nõukogude ajast oleme pärinud lugupidamatuse teiste inimeste vastu. Toona polnud oluline ükski inimene eraldivõetuna, vaid mass ja rublades mõõdetav tulemus. Empaatia ja tähelepanelik suhtumine ligimesesse kuulutati kodanliku humanismi igandiks ja sentimentaalseks nõrkuseks, mis vaid takistab kommunismiidee teostamist.

Oleme rahvana saanud oma vanad unistused ellu viia, meil on tiheda rahvusvaheliste suhete turvavõrguga seotud oma riik, eestikeelne kultuurielu pole kunagi olnud nii rikkalik, majandus maailmaga nii lõimitud ja elatustase nii kõrge kui praegu. Kuid väikese rahvana ei saa me kunagi saavutatuga rahule jääda, peame hoidma kõik oma inimesed pardal, kui tahame eestlastena jõuda ka järgmistesse sajanditesse.

Vägivaldsete režiimide posttraumaatiline stress aga teeb meie inimesed ikka veel umbusklikuks, kadedaks ja kinniseks. Isekana ei märgata teiste inimeste saavutusi, ei hoita talente, kui neist ise otsest kasu ei saada, ei rõõmustata teiste inimeste edusammude üle ega avaldata tunnustust oma kolleegile hästi õnnestunud tööde eest. Ka välismaal konkureerime hinda madalaks lüües kõigepealt omavahel ja üksteisele jalga taha pannes, jäädes nõnda vaesemaks, kui tegelikult väärt oleme.