Toomas Alatalu: Valgevene naiste revolutsioon

Inimesed opositsiooni meeleavaldusel president Lukašenkat sümboliseerivat hiigelprussakat kandmas. Minsk, 30. august 2020. Foto: Natalia Fedosenko/Natalia Fedosenko/TASS

Kuna revolutsioon Valgevenes puhkes seoses valimistega, siis meenutame viimast kümnendit: seal valiti presidenti detsembris 2010 ja oktoobris 2015, parlamenti septembris 2012 ja septembris 2016. Seega, korralistena seisnuksid mõlemad valimised ja lähestikku ees alles selle aasta lõpus. Aprillis 2019 tõi Lukašenka otsus parlamendivalimised novembrisse 2019 ja selle aasta mais määras ta erakorralised presidendivalimised 9. augustile.

Parlamendivalimised läksid nagu varemgi repressioonide saatel. Valitud parlamenti ei pääsenud ükski opositsiooni esindaja (eelmises oli neid kaks). Seejärel teravnesid mitmeks kuuks suhted Moskvaga. Võib vaid aimata, mis kõik võinuks toimuda, kui poleks puhkenud pandeemia. Lukašenka aga oskas ka koroonaviirusega, õigemini selle naeruvääristamisega (aitab vodka, saun ja traktorisõit), tõrjemeetmest keeldumise ja jalgpallivõistluste lubamisega Valgevenet tähelepanu all hoida. Putinitki üle trumbates – 9. mail 2020 korraldati Minskis 4000-meheline võiduparaad. Tegelikult oli see Lukašenka valimiskampaania avaüritus, sest päev varem olid välja kuulutatud enneaegsed presidendivalimised ja nende toimumisaeg.

Tagantjärele hinnates oli võim oma järgnevad sammud hoolikalt läbi mõelnud. Opositsiooni kandidaatidel, kelle seas ei andnud sedapuhku tooni mitte poliitikud, vaid ärimehed – pankur Viktar Babarõka ja tippmänedžer, endine suursaadik USAs ja kohaliku Ränioru eksjuht Valeri Tsepkalo –, lasti toetusallkirjad kokku saada. Seejärel arreteeriti enim soositu, Babarõka, keda süüdistati finantskuritegudes ja välisriigi raha kasutamises. Tsepkalo kaasalöömine nulliti avastusega, et enamik tema toetusallkirjadest olevat fiktiivsed.