Videod ⟩ Eesti kiireimad sportlased – hobujõud lömastavad gravitatsiooni ja kondijõu

Valitsev autoralli maailmameister Ott Tänak on sportlane, kelle kihutamisele elavad eestlased kõige enam kaasa. Samas leidub Maarjamaal ka teisi iga päev suurtel kiirustel tegutsevaid atleete, kellele Postimees – kolm, kaks, üks, nüüd! – valgusvihu suunab.

Alustuseks ragistame aga halle ajurakke: kes on Eesti kiireim sportlane? Tänavuse aasta 15. augustist on selleks Aleksandr Ljahh, kes suutis 5,6-liitrise turbomootoriga Nissan Skyline GTRist pigistada kiirendusvõistlusel välja 402 km/h. Ent see oligi spetsiaalselt spidomeetri lõhki ajamiseks tuunitud neljarattaline.

Pardakaamera video Aleksandr Ljahhi tänavuse aasta esimesest sõidust, kus spidomeetrile sai «kõigest» 394 km/h: 

Lisaks huvitab meid, milliseid kiiruseid on meie atleedid saavutanud nii muuseas, oma igapäevatöö kõrvalt.

Mõistagi tuleb meil isegi siis kiigata mootorisportlaste poole. Esmalt olgu luubi alla võetud mees, kellest sai 2003. aasta 6. mail esimene F1-vormeliga tuhisenud eestlane. Täpset tippkiirust ei oska Williamsi testsõitjana tegutsenud Marko Asmer paraku öelda, kuid pakub, et see võis jääda 350 km/h kanti.

Marko Asmer Foto: Eero Vabamägi

Samas lisab, et ta ei ajanud tippkiirust ennast kunagi taga. «Sirge peal oskab igaüks sõita, aga tähtsam on kurve võimalikult nobedalt läbida,» sõnab praegu Jüri Vipsi mänedžerina tegutsev Asmer.

Pealegi tulekski sellistel kiirustel tegutsedes täpse näidu teada saamiseks jõllitada spidomeetrit, mis oleks mõistagi ohtlik, või lasta tempot kellelgi teisel mõõta. Niisama kokpitist välja vaadates või tagumikutunnetuse põhjal ei tee Asmeri sõnul naljalt vahet, kas rauas on 300 või 330 km/h.

«Kui sa tegutsed sellistel kiirustel pidevalt, siis harjub aju kärmelt ära. Pealegi on siis tähtsam hakata teisi asju ajastama,» viitab ta pidurduspunktidele ning kurvi sissekeeramistele.

Ka kaherattaliste seas on eestlased 300-liste klubisse murdnud. Vihur Motorspordi üks eestvedajaid Marko Rohtlaan on Monza ringrajal Superstock 1000 MM-etapi raames jõudnud spidomeetril silmata näitu 319 km/h.

Ent temagi sõnab, et tippkiirusest tähtsam on minek kurvides ja osavus pidurdamisel. «See, kas su tippkiirus sirgel on 319 või 321 km/h, nii palju rolli ei mängi. Võib-olla tuleks alates 324 kmh/h-st erinevus sisse,» lausub Rohtlaan.

Erinevaid võidusõidusarju, kus eestlased gaasipedaali põrandasse surunud, võikski ilmselt otsima jääda. Võtame näiteks GT World Challenge Asia kereautodesarjas osaleva Martin Rumbi, kes on Shanghai ringraja tagasirgel vuhisenud Audi R8 V10+ Performance’i tänavaautoga 284 km/h.

Mootorit võib asendada ka mägi

Ent selleks, et kiiresti liikuda, ei pea tingimata kasutama hobujõude. Vahel võib piisata ka gravitatsioonist, nagu tõestas 1990ndatel sööstlaskuja Aare Tamme. Tema nimele kuuluv Maarjamaa tippmark on 210,896 km/h. Ja seda suuskadel!

Peadpööritava alaga tegelenud rakverelane on sealjuures öelnud, et kiirus alla 200 km/h pole tema jaoks midagi meeliülendavat. Kui kihutada 190ga, on tunne Tamme sõnul sama, kui hüppaksid pesumasinasse – eks vaadake, mida seal näete. Ei midagi head ega ilusat. Niipea, kui tempo kerkib üle 200 km/h, läheb tema sõnul imeliselt ilusaks – isegi liiga ilusaks, et olla tõsi.

Aare Tamme Albertville'i olümpial, kus tema kiiruseks mõõdeti 201,455 km/h:

Maa külgetõmbejõudu kasutavad oskuslikult ära ka suusahüppajad. Eesti rekordimees Kaarel Nurmsalu on näiteks Planica lennumäe rambilt ära tõuganud 106,9 km/h hoo pealt. Mõni sekund hiljem, õhulennu ajal, näitas «spidomeeter» koguni 160–170 km/h.

Kaarel Nurmsalu Foto: Liis Treimann

«See juhtub seal 160–170 meetri peal, kui hakkad juba langema, aga pole veel maandumisasendit sisse võtnud,» täpsustab parimal juhul 213 meetri joonel maha potsatanud mägikotkas ning meenutab lustaka seigana oma esimest hüpet lennumäel.

«See oli Oberstdorfis. Läksin millegipärast enne hüpet otsa peale vaatama, kuidas teised lendavad. Siis oli küll, et «Mis asi see on? See on metsik!». Mõtlesingi lihtsalt, et johhaidii, kuhu ma ennast pannud olen. Kui torni läksin, oli veel hullem: hoovõtt oli müstiliselt pikk. Samas polnud mul teist võimalust mäest alla tulla, sest vastasel juhul võinuks ennast suusahüppajana maha kanda,» pajatab Nurmsalu.

«Kui treener lõpuks hüppeks loa andis, jätsin poomile ilmselt küünejäljed peale. Aga kui hoovõtuasendi sisse sain, läks kõik kuidagi automaatselt. Tihti ongi nii, et sportlase nii-öelda loom või ebaloomulikud võimed tulevad esile siis, kui kiirus kasvab,» lõpetab ta vahepala.

Kaarel Nurmsalu stiilinäide Vikersundi lennumäelt:

Ühel hetkel muutub kiirus tajutavaks

Nüüd aga tagasi hobujõudude lainele. Ja seda otseses mõttes. Seitsmekordne veemoto maailmameister Rasmus Haugasmägi on võistluse käigus pindpinevusega flirtinud 165 km/h juures. Tõsi, seda mitte oma põhilises paadiklassis OSY-400, vaid O-250 alusel.

«See polnud väga nauditav võistlus. Tagantjärele on muidugi tore vaadata, aga esimesel korral oli ikkagi väga harjumatu,» meenutab tartlane, kes teeb üldjuhul tegusid veidi enama kui 100 km/h juures.

Sellise hoo juures saab ta sealjuures väga hästi aru väikesest kiirusekaost. «2–3 km/h aeglasemat hoogu sa komakoha pealt muidugi ära ei ütle, aga tunnetad ikkagi, et midagi pole päris sellel tasemel,» sõnab ta.

Kiirusetunnetus on erakordselt hea ka ligemale 20 aastat MM-karussellis kaasa löönud krossisõitjal Tanel Leokil. Hüppesse minnes on see hädavajalik, sest kukkumine võib kaasneda nii meeter pikema kui ka lühema õhulennu korral.

MM-sarja kuuluvatel krossiradadel pole eestlane saanud tippkiirust püüda, sest vastavalt (turva)reeglitele ei tohi nende keskmine kiirus olla suurem kui 65 km/h. Rannakrossi sõites on Leok kätte saanud aga 157 km/h.

Kui krossitsiklile saab Eestis veel valu anda, siis tee või tina, aga Kuutsemäe või Kiviõli tuhamäe meetritest jääb raskemate mäesuusahaigete ravimiseks lihtsalt väheks. Enamasti tuleb kiigata Alpide poole, kus õpib meie parim mäesuusataja Tormis Laine.

Kuna ta ei keskendu sööst- ega kiirlaskumisele, vaid tehnilisemale (suur)slaalomile, pole ta, silmaklapid peas, mäejalami poole tuhisenud. Ent sellest hoolimata on ta sisse saanud üpris korraliku hoo. «Eks see 130–140 km/h vahele jääb,» arvab ta, ent täpsustab sealjuures, et tegemist on treeningkiirusega. Võistlustel jääb tempo 110 km/h kanti.

Kuigi Eesti bobikelgukoondise projekt on praeguseks kalevi alla lükatud, õnnestub meie bobimeestel trügida kiiruse pingeritta. Omaaegne eessõitja, praegu ettevõtlusega tegutsev Hardi Link teab kõneleda 135 km/h-st, mis saavutati kahebobiga St. Moritzis.

Oli see mingilgi määral võrreldav lapsepõlve kelgukogemustega? «Ei. See oli nii kitsas rada ja sealt lasid alla, silmad ruutus. St. Mortizil on ka hobuserauakurv, kus G-jõud lähevad päris suureks. Süda ei läinud küll otseselt pahaks, aga korraks võttis õõnsaks küll,» pajatab ta.

Tippmargid ei sünni Eestis

Alpides on korraliku hooga mäest alla tuhisenud ka profirattur Rein Taaramäe, kes sai 2017. aasta Šveitsi velotuuril sisse 124 km/h. 

Rein Taaramäe Foto: Total Direct Energie

«Seal ei pea nii palju pidurdama, kuna selleks, et autoga oleks parem sõita, ei ehitata seal laskumistele nii palju kurve,» selgitab ta ning lisab, et selle näidu sai ta teada tagantjärele sõitu analüüsides. «Laskumisel tegelesin rohkem ratta juhtimise kui muude murede või kiiruse jälgimisega.»

Kui praegu on Taaramäe juba kõrge tempoga harjunud, siis nooruspõlves võtsid laskumised tal sageli põlved veidi nõrgaks, sest ta polnud neil nii kogenud. «Eestis ei tõuse kiirus peaaegu kunagi üle 60 km/h, sest meil on ju kurvideta sirged ja lamedad teed. Aga katsu sa siis 80 km/h kusagilt Alpidest 10 km järjest alla tulla,» selgitab Vändrast sirgunud rattur.

Taaramäe ametivend Mihkel Räim teab enda laskumisel sündinud tippmargiks öelda 103 km/h. Auto tuules on ta siledal vändanud 90 km/h. «Kindlasti pole see maksimum, aga ma ei näe väga mõtet seda proovida, sest rattaspordi juures ei aita see suurt kaasa,» sõnab ta.

Muide, maailmas leidub inimesi, kes on rattaga mäest alla kihutanud 220+ km/h. Prantslased Eric Barone ja Christian Taillefer pidasid tippmargi endale saamiseks tempokat lahingut. 2017. aastast püsib rekord Barone’i nimel, kes on Varsi suusakuurordis lume peal taltsutanud kaherattalist 227,7 km/h juures.

Mart Kevin Põlluste Foto: Erakogu

Aga millise hoo võiks mäenõlval sisse saada murdmaasuuskadega? Meie parim maratoonar Mart Kevin Põlluste teab omast kogemusest sättida piiri 80 km/h kanti. «Käisime üks suvi sõbraga Austraalias kohalikele murdmaasuusatamist õpetamas. Tegime siis nendega omapärase võistluse: nemad sõitsid tõstukiga üles ning mäesuuskadega alla, meie murdmaasuuskadel üles ja alla. Kuna oli ikkagi võidu peale minek, siis sai üsna otse alla tuldud,» lausub ta muheledes. Suusajäljest polnud mõistagi haisugi.

Salt Lake City olümpiapronksil Jaak Mael on letti lüüa samasugune näit. «Oberhofi MK-etapil mõõtsid korraldajad ühel laskumisel peagrupi kiiruseks 78–80 km/h,» teab ta rääkida.

Jaak Mae tutvustas neli aastat tagasi Postimehele Otepää MK-etapi rada, kus samamoodi hoog suureks läheb:

Kuigi jää peal on hoogu tunduvalt lihtsam sisse saada kui lumel, pole kiiruisutajatel võimalik gravitatsiooni enda jaoks tööle panna. Nõnda peabki Marten Liiv nentima, et tema tippkiirus jääb suure tõenäosusega 60 km/h kanti.

«Kõikide kiiruisutajate tippmargid on tehtud Ameerika mandril, kas Salt Lake Citys või Calgarys. Sealne jää on tunduvalt kiirem ning sa lihtsalt liugled seal,» sõnab põltsamaalane. Võrdluseks, olümpiavõitja Ants Antson sai 1960ndatel välitingimustes tavapäraselt sisse 40–45 km/h.

Marten Liivi etteaste PyeongChangi taliolümpial 1000 m distantsil:

Kondijõuga jõuab finišisse viimasena

Purjetaja Ingrid Puusta on üks neist, kel on taskus Tokyo olümpiapilet. Kui koroonaviirus lubab spordipeol toimuda, võib ta Jaapani vetel surfata 40–50 km/h «See võiks olla saavutatav heade tuuleoludega. Muidu jääb hoog pigem 30 km/h kanti,» sõnab ta.

Ingrid Puusta Foto: Robert Hajduk

Igal juhul on mere peal näidatav kiirus suurem staadionikatlas nähtavast. Oda või ketas võib ju kergejõustikuareenil metsiku hooga lennata, kuid rääkides inimeste kiirustest, pole isegi parimad sprinterid veel kätte saanud 45 km/h.

Usain Bolt jõudis 2009. aastal maailmarekordit püstitades sellele küll väga lähedale, kuid parimal hetkel mõõdeti tema kiiruseks 44,72 km/h. Jamaicalase keskmine kiirus oli 37,58 km/h, Eesti 100 m rekordiomaniku Marek Niidu keskmine hoog oli tippmargi püstitamisel 35,33 km/h.

Auväärt viimase koha hõivavad Postimehe edetabelis sõudjad. 11-kordse tiitlivõistluste medalimehe Allar Raja sõnul on neljapaadi keskmine võistluskiirus 20 km/h. Lühemal distantsil võiks minek olla nobedam, kuid asja teeb keeruliseks ja raskesti kontrollitavaks tõmmete arv. Et hoog üles saada, peaks minutis tegema üle 40 tõmbe, mis jätab ühe liigutuse jaoks – aerud ette-taha ja tagasi vette – umbes 1,2 sekundit. «Nõuab harjutamist ja vilumist. Endalgi viskab vahepeal pildi mustaks,» sõnab Raja, kes ei oska öelda enda n-ö sprindikiirust.

«Me ei sõida ergomeetril 500 m lõike maksimumi peale, kuna see pole 2000 m peale just liiga informatiivne. Aga tugevamatel võiks aeg jääda 1.14 kanti,» viitab pärnakas 25-kilomeetrisele tunnikiirusele.

Tänaku käes on vaid kaasaegne rekord

Kuigi praegused WRC-masinad on täiesti pöörased, pole need võrreldavadki omaaegsete B-rühma autodega. Siinkohal laseme arvudel enda eest kõneleda.

Kui Stig Blomqvist ja Björn Cederberg jõudsid 1983. aasta Argentina ralli 81 km pikkuse testikatse finišisse, näitas stopper 25 minutit ja 48 sekundit ehk rootslaste keskmine kiirus oli 189,53 km/h! Keskmine!

Sealjuures ei kannatanud Blomqvisti Audi Quattro minna viimasel käigul üle 210 km/h. Mõelda vaid, kui sirge see katse tegelikult oli.

Mis on tänapäeva rallimasinatel vastu panna? Nüüdisaegse WRC-sarja rekord pärineb 2017. aastast Rootsist, kui toona M-Spordi Ford Fiesta WRCd roolinud Ott Tänak sai 31,6 km pikkusel Kroni kiiruskatsel keskmiseks kiiruseks 137,8 km/h. Eestlase ulmeline hoog tähendas sealjuures sama katse teise läbimise tühistamist, sest reeglid näevad ette, et katse keskmine kiirus ei tohi ületada 130 km/h.

Aga tippkiirus? Selles arvestuses teevad ju uued rallimasinad vanadele ikka säru? Kui uskuda McKleini kirjastuse välja antud raamatut «Group B – The Rise and Fall of Rallying Wildest Cars», on vastus eitav. Tippmark kuulub Juha Kankkunenile, kes suutis 2007. aasta Peruu rallil manada Subaru Impreza roolis spidomeetrile 273,6 km/h.

Seda rekordit Tänakul lüüa ei õnnestu, sest praeguste WRC-masinate minek on piiratud alla 200 km/h.