Välispoliitika järjepidevus ning väärtuspõhisus on kahtlemata voorused, mida tasub hoida pidevalt. Aeg-ajalt pakub rahvusvaheline tegelikkus eredaid võimalusi selle poliitika voorusi päriselus rakendada – toogem näiteks Islandi Vabariigi tunnustuse meie iseseisvusele 1991. aastal –, aga ka meil, Eestil, on selliseid hetki, olgu ÜRO julgeolekunõukogu liikmena või mitte.
Selles loos räägin ühest maast, olgu tal siin nimeks N. Meie tähelepanu alla on N. sattunud sellega, et sealne rahvas on tulnud tänavatele. Meeleavaldused ei vaibu, sadade tuhandete lihtsate inimeste rahumeelsed protestimarsid täidavad nii N-i pealinna kui ka muude linnade tänavaid. Nii kestab see juba pikka aega. Kasutatakse rahvusliku vabadusvõitluse värve ja kantakse neis värvides suuri kangaid ja lippe, mille all marsitakse, hoitakse kätest, võideldakse rahuliku meelega – käes lilled ja loosungid. Just nagu meie Balti ketis. Nõutakse vabadust, iseseisvust, omariiklust, demokraatiat, ausaid valimisi ja valimiskastide juures langetatud otsuste järgimist, nii nagu see on ju kõikjal euroopalikus vabas liberaalses väärtusruumis normiks. Nende rahvahulkade vastu on seni valitsev võim suunanud oma jõustruktuurid, et meeleavaldusi «rahustada». On vahistamisi, kohtu alla antud meeleavalduse korraldajaid ning mitu rahva juhti – valitseva võimu kriitikud – on olnud sunnitud oma kodumaalt põgenema ja pagulusse siirduma.
/nginx/o/2021/09/17/14076993t1h1f80.jpg)
/nginx/o/2020/08/31/13310446t1h4d6d.jpg)