Juhtkiri: imerohtu ei pruugi tulla

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Rikkad riigid on suurel hulgal vaktsiini reserveerinud
• Vaktsiinitootjad ei taha kvaliteedi eest vastutada
• Ka muid nakkusevastaseid meetodeid ei tasu unustada

Kui kevadel koroonakriisi saabudes ostsid inimesed kõikjal arenenud maades poed tühjaks tualettpaberist, siis nüüd kordub samasugune nähtus riikide tasemel: juba ette on tühjaks ostetud kõik vähegi valmimist tõotavad vaktsiinivarud.

Võib ju väita, et võrdlus pole kohane, sest erinevalt tualettpaberist säästab vaktsiin elusid, aga arvestada tuleks, et kumbki pole ainuke ega asendamatu vahend probleemi lahendamiseks, milleks nad on mõeldud. Isegi kui vaktsiinid lähema aasta jooksul valmivad, ei pruugi nad vähemalt esialgu olla täiesti tõhusad, nende mõju võib olla ajutine, ja kaasneda võib kõrvaltoimeid, mis jäid kiirustamisega tuvastamata.

Mõnevõrra ettevaatlikuks teeb asjaolu, et vaktsiine arendavad firmad on juba küsinud Euroopa Komisjonilt seaduslikku kaitset, et vähendada tootjavastutust võimaliku kahju puhul, mis kiirkorras väljatöötatud vaktsiinidega kasutajate tervisele paratamatult tekitatakse. Eeldatavasti suudab uus vaktsiin siiski säästa rohkem elusid, kui see suudab rikkuda. Ja paraku võib ka COVID-19 läbipõdemine jätta pikaajalisi tervisekahjustusi, mistõttu risk on nii või teisiti.

On iseküsimus, et suurel osal maailma inimestest ei pruugi valikut üldse olla, sest kõigile vaktsiini nagunii ei jätku, vähemalt esialgu. Tänases Postimehes on põhjalik ülevaade, kui palju vaktsiinidoose on riigid endale juba ette kinni pannud. Eesotsas on muidugi rikkad heaoluühiskonnad, kes on reserveerinud 2 miljardit doosi, Ühendkuningriik näiteks igale elanikule viis annust.

Osturalli on juba pälvinud ka Maailma Terviseorganisatsiooni kriitika: kui ei vaktsineerita ühtlaselt kogu maailmas, siis jääb viirus ringlema, ja nii võib pandeemia ohjeldamine jääda venima. Lisaks veel sotsiaalne ebaõiglus, mis tuleneb rikaste riikide ahnitsemisest.

JUHTmõte

Ka vaktsiinieelsel ajal oli viise, kuidas nakkuse levikut pidurdada, ja need meetodid on seni veel ainsad, mis on meie käsutuses koroona vastu.

Kogu see süü tuleb osalt ka meie hingele, sest Eesti on Euroopa Komisjoni ühishankes ja seisab seega vaktsiinijärjekorras üsna ees.

On hea, et oleme suutnud tõusta heaoluühiskondade hulka, kuid tuleb tunnistada ka sellega suurenenud vastutust. Õnneks võimaldab südametunnistust rahustada ELi lubadus jagada osa hangitavast vaktsiinist vaestele riikidele.

Kuid siiski jagatakse praegu veel laskmata karu nahka, kusjuures pole teada, kuidas karu käituma hakkab või ega ta äkki hinge ei heida enne, kui laskma hakatakse. Varasemad kogemused seda sorti pandeemiatega ennustavad küll, et vähemalt paar aastat võib COVID-19 meie elu tõsiselt mõjutada. Samas võib juhtuda, et aja jooksul areneb viirus leebemaks, sest väikesi vaegusi põhjustavatel mutatsioonidel on paremad võimalused inimeste hulgas levida, kasvõi seetõttu, et ei sunni neid voodihaigeks.

Inimesed on võidelnud nakkushaigustega maailma algusest peale ja ikka võitjaks jäänud, kuigi mõnikord suurte kaotuste hinnaga. Ka vaktsiinieelsel ajal oli viise, kuidas haiguse levikut pidurdada, ja need meetodid on hetkel ainsad, mis on meie käsutuses. Nende puhul pole määrav mitte riigi jõukus või farmakoloogiline võimekus, vaid ühiskonna kollektiivne oskus nakkusest hoiduda.

Üsna kindlasti leitakse ka koroonale varem või hiljem tõhus vaktsiin, mida võib julgelt kasutada. Samas ei ole põhjust seda käed rüpes ootama jääda, sest koroona kindlasti ei oota.