Nädala plaat: staadionirokibänd ilma staadioni ja rokita

The Killersi ninamees Brandon Flowers Paleo festivalil, aasta oli siis 2018. Foto: Laurent Gillieron/Pool/epa

The Killers hüppas areenile rokkbändina ning põhimõtteliselt jätsid nad aja kokkuhoiu mõttes vahele teekonna tolmusest äärelinnaklubist suurkontserdini.

Juba debüütalbum «Hot Fuss» (2004) oli puhtavereline staadionirokk selle parimas tähenduses, st neile ei valmistanud mingit probleemi olla kogu sillerdava glamuuri juures koduselt emotsionaalsed ja joovastavalt liigutavad, ning kindlasti on selles võtmeroll bändi karismaatilisel ninamehel Brandon Flowersil.

Las Vegasest võrsunud The Killers on pärit sajandivahetusest ehk ajast, mil kitarribändid kui sellised tegid ehk viimase meeleheitliku katse tõestada, et traadil on siiski tulevikku. Kitarriturule tekkinud tühja kohta püüdsid suurema või väiksema eduga täita Franz Ferdinand, Interpol, TV On The Radio, The White Stripes, The Libertines, Kasabian ja kümned teised. Tantsu-indie ja sündi-indie said toona märksõnadeks. Meeltesse talletuvad rifid, rõõmsad meloodiad, mahlased trummipartiid ja väljakutsuvad sündikäigud. Tekkis robinal pisut ülbe ellusuhtumise ja glamuurse imagoga klassikalisi neljamehelisi rokkbände, millest küll enamik püsima ei jäänud.