Kuidas toimus Konstantin Pätsi töötlemine ja jälitamine?

Konstantin Päts Ufaa vanglas 26.06.1941. Foto: Erakogu

Ilmunud on teos Konstantin Pätsi ja tema lähedaste elust aastatel 1940–1956 (riivamisi on mainitud ka Johan Laidoneri elukäiku), millest me enne seda teadsime minimaalselt ning enamik sellestki kasinast faktistikust oli allikakriitiliselt kaheldav. Nüüd on meil nii profiajaloolase kui ka iga teise meie kodumaa saatuse vastu huvi tundja kasutada Vladimir Pooli raamat «Konstantin Päts. Vang nr 12», mis väidetavalt põhineb autentsetel dokumentidel. Teise kinnituse leiame selle järelsõnast lugupeetud Küllo Arjaka sulest: «Käesoleva ülevaate eriliseks väärtuseks on mõistagi Nõukogude Liidu julgeolekuasutuste (NKVD, NKGB, MVD) autentse dokumentatsiooni publitseerimine».

Oo-oot. Autentset publitseerimist ei ole üldse. Raamatu lõpus on mõne kirja ja dokumendi fotokoopiad, needki on näidatud vaid osaliselt ja need on illustratsioonid, tõe ja adekvaatsusega ei ole neil suurt puutumust. Mis siis on? On eesti keelde tõlgitud, tõepoolest, ülevaated paljudest-paljudest jälitusmaterjalidest, ülekuulamisprotokollidest ning Konstantin Pätsi ja tema lähedaste kirjadest. Ainult et 1) need ei ole toodud 100-protsendiliselt, mida autentne publikatsioon eeldaks, meie näeme neid katkendlikult; 2) need on raamatu jaoks tõlgitud vene keelest eesti keelde (raamatu käsikiri oli vene keeles), mõni neist on varem tõlgitud repressiivasutustesiseseks asjaajamiseks eesti keelest vene keelde).

Katkendite valik on aga subjektiivne tegevus. Isegi uskudes valija kõige ausamat soovi olla objektiivne ning luua Pätsist ja tema lähedastest tõetruud portreed, jääb valikusse tahes või tahtmata midagi valija isikust. Nõnda et enne ei saa me rääkida adekvaatsusest, kui Pooli käes olev hindamatu dokumentatsioon on meie rahvusarhiivis tallel ning kõigi soovijate uurida.

Pool hoiab aga kiivalt seda varandust enda käes. Hüva, ma mõistan, et ta tahtis esimesena oma raamatuga välja tulla. Rivaliteet on rivaliteet. Ent nüüd, kui ta on päris kindlasti selle teema esimene käsitleja, kuna kellelgi teisel ei olnudki selleks võimalusi? Nüüd tuleks dokumentatsioon arhiivi üle anda, sest tegemist on meie rahvusliku varaga. Jääme ootama.

Valiku subjektiivsuse küsimus tekkis mul sellest, et raamatu esimeses pooles – Baškiirias Ufa linnas 1940–1941 asumisel olles – tunneb Päts huvi ainult tema isikliku ning tema lähedaste elu parema kordasättimise vastu. Ei ainukest kõrget aadet, vaid arstirohud, toit, rõivastus, üldse eluolu. Kusjuures Ufas elati nõukogulikus mõttes kuldses puuris, perekonna kasutada oli oma maja, polnud ka rahapuudust, üksnes toiduainetest ja medikamentidest jäi tublisti vajaka.

Paar korda palub Päts organitel enese ja eriti oma haigete lastelaste välismaale saatmist, eelistatuim riik on Šveits, ent midagi pole ka Ungari, Saksamaa ja Inglismaa vastu. Päts tuleb koguni ideele vahetada ta välja mõne välismaal vangistatud kõrge vasakpoolse/Nõukogude-sõbraliku poliitiku vastu.

Kas näeme Pätsi naiivsust? Või on seda nimme näidatud? Kõiki nõudmisi-palveid esitab Päts raamatu järgi äärmiselt põhjalikult, üksikasjalikult ja järjekindlalt (talvemüts, suvemüts, villased sokid, prillid, purk moosi, vatt, makaronid, sigaretid Elbe või Poolo, konjak, viski, rumm, portvein, madeira, šokolaad, kilu, heeringas jne), nii et mina ei saanud aru, kas oli Päts tõesti selline omakasupüüdlik inimene ajal, mil kodumaa oli hävingus, või on Pool teda sellisena oma katkendivalikuga kujutanud.

Presidendi asemel on jälitajad saanud ja üles kirjatanud neile vajalikku Nõukogude-vastasest hoiakust tema pojalt Viktor Pätsilt. Jah, Päts juunior vihkab Nõukogude korda, ta ei varja seda kaasvestlejate eest (kellest suurem osa on nuhid) ning kukub ülesseatud lõksu. Kas poeg esindab isa vaateid? Tundub nii, ning raamatu teises pooles saame sellele kinnituse.

Ent kogu Päts juuniori jutt on naiivne, rahvusvaheliste suhete lahkamise tase ei tõuse kõrgemale turuinfost. Nõukogude korrale on tal etteheiteid peamiselt toidu- ja üldse kaubapuuduse, äärmiselt madala elatustaseme ning inetute, täiesti laokil linnade pärast. Muidugi ei pruugi see olla tema tase, esmalt kirjutas tema jutu üles keegi organite esindaja, see pandi siis toimikusse ning toimikust tegi valiku Pool.

Viktor Päts Ufaa vanglas 26.06.1941. Foto: Erakogu

Üks asi vapustas mind. See on Päts juuniori primitiivne antisemitism. Tema nuhi poolt üles kirjutatud mõtted on valed ja klišeelikud, ta eksib, rääkides juutide osakaalust Saksamaa rahvaarvus, majanduses ja kultuuris. Tema meelest on juutlus õnnetus kogu Euroopale, ta nägi antisemiitlikke meeleolusid isegi viibides 1938. aastal Inglismaal. Kas soovmõtlemine? Kas ka seesugune teadmiste poolest arulage ja eetiliselt võigas suhtumine on pärit perekonnast? Või on siin rõhku peale surunud nuhk? Tegelikult kaevab Päts juunior endale ja oma perekonnale sellise jutuga hauda, kuna Ufasse küüditatute edasist saatust hakkab otsustama juut, julgeoleku vanemleitnant Leonid Reichman.

Pooli vaieldamatuks teeneks jääb Pätsi Ufas vangistamise oletatavasti täpse kuupäeva selgitamine. Varem pakuti selleks kas 24. või 28. juunit 1941, Pool on oma dokumentide kaudu kindlaks teinud, et 23. juunil (seega Saksa-Nõukogude sõja teisel päeval) algas Pätside koduarest, 26. juunil nende pärisvangistus. Tuuakse ka Vene NFSV kriminaalkoodeksi paragrahvid, mille alusel isa ja poeg arreteeriti.

Samuti läbiotsimise protokoll. President leiab eest kaks kongikaaslast, need räägivad ennast tema saatusekaaslaseks, ülekohtu käes kannatajateks, ning Päts seenior usub seda, avab neile oma südame. Iseenesest mõista on tegu nn kongisisese tööga, mõlemad on nuhid, mõlemad kannavad teineteise võidu ette, mida nad on presidendilt kuulnud. Päts arvab, et nemadki käivad ülekuulamistel ning palub neil mitte rääkida seda, mida nad on temalt kuulnud. Aga just sellepärast need kaks kongist väljas käivad.

Päts seeniori öised ülekuulamised on piinarikkad, kestavad rõhuvalt pikalt, kolm kuni viis ja pool tundi. Meieni on see edastatud raamatus avaldatud tekstide näol, mis omakorda on pärit Pooli käsutuses olevast dokumentatsioonist. Loeme nuhkide ettekandeid ja ülekuulamisprotokolle. Saame teada, et Päts ei põgenenud lennukiga 1940. aasta juunis, sest ta ei tahtnud jätta maha oma rahvast. Ei selgu, kuivõrd reaalne see võimalus oleks olnud.

Helgi Päts Ufaa vanglas 26.06.1941. Foto: Erakogu

Päts peab eestlasi jumalakartlikuks rahvaks, ta ei jäta teatamata, et ta on Eesti rahvale suur autoriteet ning eestlased armastavad teda ning et tal on 22 maa medalid pluss Stalini ja Molotovi pühendustega pildid. Ta on käimasolevas sõjas kindlalt Saksamaa poolt, ta väidab, et Umsiedlung’iga lahkunud sakslastele maksti kinni kogu varandus, kaasa arvatud mõisad. Kõigile lähiajaloosündmustele annab Päts enam-vähem samasuguse hinnangu, nagu meie teeme praegu, seda siiski poliitnaiivsuse koefitsiendiga.

Kongisisesed nuhid on teinud oma tööd edukalt, nüüd viiakse üks neist üle Viktor Pätsi kongi, kus suudab ka poja avameelitsema panna. Päts juuniorile mõjub ränk mõjutamistöö sedasi, et ta teeb enesetapukatse. Vanglaprotokollides näeme ka teda kui inimest, kes tunneb olusid ja ajalugu paremini, kui see johtus esimestest protokollidest tulenevalt. Ehk iseloomustas eelnev rohkem ettekandjaid ja üleskirjutajaid kui Päts juuniori ennast?

Teda veetakse vanglast vanglasse, teda püütakse agendiks värvata, ta ei murdu ning ta sureb Moskvas Butõrka vanglas 1952. aastal. Tema isa Päts seenior kolib vanglast vanglasse ja vanglahaiglast vanglahaiglasse. Enam-vähem sama juhtub teiste perekonnaliikmetega. Pojapoeg Matti Päts paigutatakse lastekodusse ning teenib seal koguni täiesti positiivse iseloomustuse, on nii õppetöös kui ka käitumises eesrindlane. Seegi dokument on esitatud halli, pisikese vaevu loetava fotona.

Teine pojapoeg Henn aga sureb Ufa lastekodus. Nende ema Helgi murdub ränkade ülekuulamis- ja vanglarežiimipiinamiste mõjul, nõustub olema agent, kui teda lubataks oma laste juurde. Ta saab varjunime Flora, ent tööle vajalikus suunas ei hakka ning teenib uue karistusaja, saadetakse kümneks aastaks Kustanaisse. Stalini surm kahandab karistust poole võrra.

Ühes mõttes on Pooli teos suurepärane. Me saame tõelise ülevaate repressiivorganite tööst. Ufas on perekonda jälitama värvatud mituteist agenti, on rajatud spetsiaalsed piilukohad Pätside maja ette ja taha. Tegelikult on kõik agendid – Ufast saadud koduabiline, arstid, kes perekonda ravivad –, kuulatakse pealt Pätside vestlusi tänaval (sealjuures Baškiiria eestlastega), fikseeritakse kõik nende ostud poodidest ja turult ning raamatukogus loetavad ajalehed (Sovetskaja Estonija, mis sinna käib) ning laenatud raamatud. Kõigil agentidel on varjunimed, ühel koguni kaks. Kõige edukamalt teeb juudatööd eestlane Maks, kellele kui rahvuskaaslasele kuulub Pätside usaldus. Jälitatavatele endilegi antakse varjunimed, president on Vanamees, tema poeg Poksija, tema abikaasa Nõel, nende Eestist kaasa tulnud koduabiline Olga Tünder Jagaa.

Mina võtangi ENSV KGB endise esimehe asetäitja Pooli raamatut kui meile antud ilmselt tõetruud läbilõiget repressiivorganite tööst. Mõelda vaid, millist tohutut ressurssi peeti vajalikuks kulutada jälitamiseks, ning seda ajal, mil Saksamaa jõudis Moskva alla. Tahes või tahtmata suunduvad mõtted nõukogude aega, otsid raamatust vastust küsimusele, kuidas jälitati inimesi siis.

Mis puutub aga jälitus- ja töötlemisdokumentatsiooni, siis on hea, et Pool on astunud selle avaldamisega esimese sammu tõe poole, ent esitatud versiooni adekvaatsusele saab hinnangu anda ainult pärast seda, kui kogu materjal on kasutada profi­uurijatelgi.

Vladimir Pool

«Konstantin Päts. Vang nr 12»

Tõlkija Lyyli Virkus

Postimees Kirjastus, 2020

304 lk

Vladimir Pool, «Konstantin Päts. Vang nr 12». Foto: Raamat