/nginx/o/2020/08/27/13303389t1he675.jpg)
Eesti on üks viimastest riikidest Euroopas, kes avaldab tuleva nädala alguses oma teise kvartali SKT languse näitajad. Seni kui lõplikke arve kokku lüüakse, prognoosivad pangaökonomistid tänases Postimehes, et Eesti majanduslangus ei tule nii suur, kui see on Euroopa Liidus või eurotsoonis keskmiselt.
See oletus sisendab lootust, et oleme suutnud suve kenasti üle elada. Ometigi ei ole veel põhjust rõõmustamiseks, sest koroonaviirusega nakatunute arvu kasv terves Euroopas toob endaga kaasa uusi piirangud. Paljud ettevõtted, kes kevadel pääsesid kergelt, võivad ennast nüüd leida abivajajate hulgast.
Juba kevadisel viiruseleviku ajal kahtlustati, et kõige hullemad tagajärjed majandusele võivad ilmneda alles käesoleva aasta sügisel ja talvel. Selleks et kõige mustemad ennustused ei täituks, on meil vaja õppida möödunud isolatsiooniaja kogemustest ning teha Eestile pikem plaan, mis arvestab sellega, et normaalsed riikidevahelised majandussuhted ei pruugi veel niipea taastuda. Sellel on otsesed tagajärjed näiteks eksportivatele ettevõtetele, kes ei saa kesistes oludes sõlmida uusi äritehinguid ega laiendada oma potentsiaalsete klientide võrgustikku.
Sügisele vastu minnes ei saa me mööda vaadata ka riigisisestest illusioonidest. Tõsi on, et meie teise kvartali töötuse määr on 7,1 protsenti, mis on tunduvalt madalam, kui mustema meelega mõtlejad arvasid. Praegu me lihtsalt ei tea, milline saab olema tööpuudus ilma palgatoetuse meetmeteta. Sestap oleks mõistlik suhtuda järgmistesse majanduskvartalitesse teatava ettevaatlikkusega.
Majanduslanguse väiksuse eest ei jagata Euroopa Liidus medaleid, oluline on, et Eesti ja meie peamiste partnerite majandus taastuks võimalikult kiiresti.
Need päästerõngad, mis aitasid meil aasta esimest poolt üle elada, ei pruugi pikemas perspektiivis oma eesmärki saavutada. Piirangute naasmisel saab ennekõike teenindus- ja turismivaldkond uuesti valusalt pihta. Sügisel aga oleme teelahkmel, kas jätkata riiklike toetuste jagamist abivajajatele või panustada senisest rohkem hoopis kohanemisele uue majandusliku olukorraga.
Esimene tee võib tuua kaasa ebaõiglase kohtlemise ja turu solkimise, sest väga raske on põhjendada, miks peaks riik ühte äriettevõtet eelistama teisele. Samuti pole riigi rahakott põhjatu ning tulevaste põlvede arvelt elamine pole eetiliselt põhjendatud. Kindlasti peab ka praegune valitsus endale tuhka pähe raputama, sest headel aegadel kulutati rahvale meeldimise nimel rohkem raha, kui tulud oleksid seda võimaldanud.
Headel aegadel tulnuks ikkagi raha koguda mustemateks aegadeks, mitte stimuleerida toona niigi kasvavat majandust. Praegusel hetkel tundub juba mõistlik valida kohanemise tee, mis võib küll alguses tuua kaasa rohkem töötuid ja pankrotistunud ettevõtteid ning rahva pahameelt, kuid vähemasti soodustab see inimeste liikumist sinna, kus on töökäsi reaalselt puudu. Nii on lootust, et Eesti majandus tuleb kriisist edukamalt välja.
Halbade valikute kiuste tasub meeles pidada, et majanduslanguse väiksuse eest ei jagata Euroopa Liidus medaleid, oluline on, et Eesti ja meie peamiste majanduspartnerite majandus taastuks võimalikult kiiresti.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)