Imetabane veealune maailm

Sukeldujad avastamas veealuseid saladusi. Foto: Egert Kamenik

Selle aasta üsna ebaharilikult kuumad suvepäevad on vaatamata koroonakriisile rahvast vee äärde vedanud. Olgu siis niisama solistama-suplema või jahtide ja kaatritega lõbusõitu tegema. Kuid see maailm, mis jääb veepinna alla, võib samuti põnev ja seiklusrikas olla. Kuidas sinna saab?

Võib sukelduda niisama, kuid kauaks hinge kinni pidades vee alla ei jää. Esialgu jagatigi sukeldujale õhku voolikute abil pinnalt, kuid vooliku otsas oli tunne nagu koeral ketis. Tehnika arenedes pöörati ka sellele valdkonnale suurt tähelepanu, seda eriti sõjalistest vajadustest lähtudes. Esimese kommertsiaalse, toona rebreather’iks kutsutud agregaadi ehitas Henry Fleuss juba 1878. aastal. Tema seade oli n-ö kinnine – vasest tankist saadav 50–60-protsendilise hapnikusisaldusega gaasisegu juhiti pärast väljahingamist läbi leelisega immutatud kandja, mis sidus süsihappegaasi ja lubas hapnikku taaskasutada. Kuid kuna puudusid surveregulaatorid, ei saanud õhuvarusid liialt suure rõhu all hoida. Ent siiski võimaldas seade kuni kolmetunnist tegevust vee all.

Teise maailmasõja ajal sukeldusseadmete areng kiirenes ja eri süsteeme hakati pakkuma paljudes riikides: USAs, Saksamaal, Inglismaal ja Prantsusmaal. Viimasest pärinebki Saksa okupatsiooni ajal legendaarse veesügavuste uurija Jacques-Yves Cousteau ning Emile Gagnani loodud avatud süsteem, mis 1945. aastal patenteeriti nime all Aqua-Lung (aqua – lad k vesi ja lung – ingl k kops). Siit ka eesti keeles kasutatav nimetus akvalang. Avatud süsteemis kasutatakse ülikõrge rõhu all (kuni 250 at) terasballoone kas õhuga või spetsiaalsete gaasisegudega (nt hapnik-heelium), sest puhas hapnik (eriti rõhu all) on inimesele toksiline. Kõrgrõhuline gaas muudetakse spetsiaalsete regulaatoritega hingamiseks kasutatavaks. Väljahingatav õhk aga läheb vette ja seda ei puhastata ega taaskasutata, mis teeb akvalangi kompaktsemaks ja lihtsamaks. Teine suur arendaja avatud süsteemide vallas oli USA major Christian J. Lambertsen, kes patenteeris 1952. aastal oma lahenduse nime SCUBA (Self-Contained Underwater Breathing Apparatus), mis ongi akvalangide nimetus ingliskeelsetes maades.

Naisi tuleb juurde

Lisaks akvalangile kuuluvad sukelduja varustusse mask nähtavuse parandamiseks; lestad ujumiskiiruse tõstmiseks ning pikemaks ajaks (eriti jahedamatel perioodidel või suuremates sügavustes) ka märg- või kuivkombinesoon.