Tarmo Soomere: metsa käekäik inimkonna tuleviku indikaatorina

Tarmo Soomere. Foto: Sander Ilvest

Metsaga tuleb toimida asjatundlikult, kirjutab Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere. 

Mets on rohkem kui loodusvara või Eesti krooni võimalik kattevara. Mets on üks inimkonna kõige lähemaid liitlasi. Koos paljude teiste loodusjõududega on see kujundanud meile elamiseks sobivad tingimused. Loonud keskkonna, millega on inimene liigina kohanenud ja mille raames plahvatuslikult paljunenud.

Teatavas mõttes mets märksa suutlikum kui inimene. Suutes sõna otseses mõttes põrmust, õhust ja päikesevalgusest luua uut orgaanilist ainet. Suutes luua korrastatud struktuure, ökosüsteeme ja raamistust elurikkusele. Panustades meile sobivate tingimuste säilitamisse ka siis, kui me ise metsa ei näpi.

Mets on nii keerukas süsteem, et Valdur Mikita on selle kirjutanud peaaegu elusolendiks. Mis ei pruugi nii väga liialdus ollagi, sest Whanganui jõele omistas Uus-Meremaa parlament 2017. a kevadel inimesega võrdse juriidilise staatuse. Selle üle, kas nii on sobilik teha, vaieldi 170 aastat. Maooride meelest oli see kindlasti vajalik. Maoorid on pisut alla tuhande aasta Uus-Meremaal elanud. Ju siis on nemad tunduvalt sügavamalt maarahvas kui meie oma paljude aastatuhandete pikkuse ajalooga.

Nagu inimeste puhul näeme väga laia huvide spektrit, põrkuvad ka metsas soovid ja unistused. Alates lokaalravitsuse elemendist, nagu halutuli pliidi all või kaminas kuni globaalpohmeluse sümptomiteni, nagu kasvuhoonegaaside problemaatika. Puit kui selge kilohinnaga materjal konkureerib hüvedega, mida naudime metsa ökosüsteemi kaudu, või mille ilu on inimeste silmades ja mille rahalise väärtuse üle saab lõpmatuseni vaielda.