Taluperenaisest perearst sõidab bussiga kolme praksise vahet

Kolmel päeval nädalas nõustab Helle Vambola patsiente Kilingi-Nõmmes. Tõuseb poole kuuest, istub bussile, jõuab Pärnusse, istub Tartusse väljuvale bussile ja on pool üheksa kohal. Foto: Slvia Paluoja

Pärnumaal on poolsada perearsti, kellest enamik töötab Pärnus, tõmbekeskuses, kus avati moodne perearstikeskus. Seevastu väljaspool linnapiiri nagu mujalgi kodumaal nõustavad patsiente kogemuste ja hea sõnaga valdavalt vanema põlvkonna tohtrid, kes ei piirdu olude sunnil vaid ühe nimistuga.

Üks selliseid on Lääneranna vallas Nedrema külas Piiri talu perenaine Helle Vambola, kes jagab end ühistransporti kasutades kolme praksise vahel ning ütleb abikaasa Toomas Moppeli kohta kullatükk, sest mehe õlule jääb igapäevane hoolitsus 100pealise lüpsi- ja 60pealise noorkarja eest.

Perega juuripidi seotud talu pidamine algas taasiseseisvumise järel, õhinaga. Kolhoos andis ühisvara arvelt neli lehma ja maareform lisas sadakond hektarit tootmismaad. Enne seda oli laudas musta värvi Mirdi ning siin toimetas pealinnast pärit Helle isapoolne tädi.

Juhuse tahtel maale

Tallinna 10. keskkoolis meditsiinikallakuga klassi ja Tartus arstiteaduskonna lõpetanud ning Pärnus vereülekandejaamas töötanud Helle noorem tütar Liis oli seitsmekuune, kui Mihkli haiglas velskri-ämmaemandana töötanud tädi tervis halvenes ja keegi pidi Piiril lüpsma lehma, söötma sigu ja kanu, vaatama kasside järele.

„Tädil oli suur kuri kukk ja kui ma lehma lüpsin, arvas ta, et peaks mind selja tagant ründama. Ja Mirdi oli kange karakteriga. Nii et olen laudaristsed saanud. Mõtlesin: kui tädi haiglast koju tuleb, ei tõsta ma enam ilmaski oma jalga lauta,” meenutab ta.

Oma sõnu on Helle söönud, sest talu tuluallikas on piimakari, kuid toorme varumishind on jälle mitu senti kilolt alla omahinna ning seda miinust ei aita ravida ükski arstirohi.