Üks masin ja neli terroristi laval

Hetk Erik Alalooga uuslavastusest «Poeesia ja vägivald». Foto: Kärt Petser

Poeesia ja vägivald. Ilu ja õudus. Armastus ja alandus. Intiimsus ja intensiivsus. Iha ja raev. Tuleb välja, et Erik Alalooga on nende vastandlike varjundite sulatamise peale meister.

Tema vastvalminud doktorilavastus «Poeesia ja vägivald» uurib nimelt hämaraid piire kusagil erootika ja terrori vahel, valides «maadeavastajaks» masina. Uut E. L. Jamesi ja erutavat publikumenukit siit ometi oodata ei ole, sest vägivaldse erootika romantiseerimise asemel mõjub Alalooga töö häirivalt, kohati lausa õudust tekitavalt.

Keset lava seisab telk, valge ja ilmetu. Taustaks kõlavad steriilselt mehaanilised helid, iseviisi eksperimentaalmuusika. Järsku kiireneb nende helide rütm – saali on ilmunud neli erootilist terroristi. Kostüümikunstnik Urmas Lüüsi kujundatud võrksukad ja ketid, stringid ja stiliseeritud suusamaskid, isegi õrn roosiline korsett keset haake, rihmu ja konksusid tekitavad esimesest silmapilgust peale kahetisi tundeid. Kas esile pääseb nüüd sensuaalsus või agressiivsus? Kas meile näidatakse loo kangelasi või pahalasi? Lihtsatele vastustele «Poeesia ja vägivald» aga ilmselgelt ei pretendeeri.