Juhtkiri ⟩ Okupatsioon ei vaja põlistamist

25.08.2020, Tallinn. Lagunev Maariamäe memoriaal. Foto: Madis Veltman

• Maarjamäe memoriaali ümber käib poliitiline kemplus
• Varisemisohtlikud elemendid oleks tarvis lammutada
• Kommunismiohvrite memoriaali tuleks laiendada

Nõukogude okupatsiooni päevil kutsuti Maarjamäe memoriaali tribüüni ja selle jätku Pirita tee merepoolsel küljel pooleli olevaks sillaks Soome. Sellel kompleksil ning tema elementidel oli rahvasuus veel palju naljakaid ja kummalisi nimesid. Tänaseks on selge, et kommunismisilda Soome ei tule ning selle alustatud osad tuleks lammutada.

Seda kolmel põhjusel. Esiteks on need maa okupeerimist põlistavad sümbolid. Teiseks pole kompleksi Nõukogude okupatsiooni ajal rajatud osal mingit kasutust ja kolmandaks muutub iga hooldamata rajatis varisemisohtlikuks.

Üks monumentaalskulptuuri mõte on näidata, kellele kuulub see maa. Maastiku ümberkujundamine kätkeb endas aga veelgi võimsamat sõnumit ja kompleks on olnud rahvusliku rõhumise sümbol, nõustutagu Roosiaia kõnedes sellega või mitte.

Sümbolite olulisust nägime 2007. aasta pronksiööl. Toona vallandas monumendi teisaldamine Tallinnas rahutused ning põhjustas Venemaa Föderatsiooni mastaapsed küberrünnakud ja emotsionaalse reaktsiooni. Jah, linnas lõhuti, kuid tänu sellele juhtumile meid e-riigina teataksegi. Maarjamäel ei ole praegu sellist sümbolväärtust, kuid kompleksi muutmine kutsub Venemaa reaktsiooni kindlasti esile. See ei ole siiski midagi, millest heituda, sest Eesti on meie maa.

Maarjamäe okupatsiooniaegset osa ei peaks sellisel kujul ja mahus säilitama. Aga mida siis sellega teha?

Tallinna linnapea on teatanud, et pole lammutamisega nõus. See on mõistetav, sest nagu Mart Helme esines oma valijatele, saadab Kõlvart sõnumi omadele. Siiski ei peaks seda kompleksi praegu Tallinnale andma, eriti kui kuulata linnapea sõnu. Nimelt on Kõlvart öelnud, et riik tehku kompleks korda ja andku linnale üle. Huvitav lahendus. Meenub pildike kirjandusklassikast: «Pisuhänd», kus kirjanik Tiit Piibeleht läks tulevasele äiapapale kosja tolle enda rahaga.

Pole mõeldav, et Eesti Vabariik hakkaks kulutama raha tema okupeerimiseks rajatud sümbolite remondiks.

Maarjamäe memoriaali kasutas okupatsiooni ajal paraadideks lähedal asunud Ehitusvägede Kõrgem Poliitkool. Praegu on seal Sisekaitseakadeemia.

Kuna akadeemia on siseminister Mart Helme haldusalas, võiks lisaks kooli krundile kasutada ka Maarjamäge sihipäraselt ja anda selle Sisekaitseakadeemia paraadväljakuks. Kuigi enamasti on sõjaväekalmistud ja -sambad kaitseministeeriumi halduses, saaks ka siseministeerium hakkama – Narva Aleksandri kirik neil juba on.

Kõige mõistlikum on kujundada piirkond ümber okupatsiooniohvrite mälestamise paigaks. Varisemisohtlikud elemendid tuleks lammutada, sest pole mõeldav, et Eesti Vabariik hakkaks kulutama raha tema okupeerimiseks rajatud sümbolite remondiks. Kirikuringkonnad on tulnud välja eraldi algatusega rajada Maarjamäele neitsi Maarjale pühendatud kuju. Eks arutelu selle üle tuleb maha pidada, kuid see sümbol on tuntud nii Peipsi järve lääne- kui ka idakaldal.

Poliitiliselt ei juhtu ilmselt siiski midagi. Valitsuspartnerid madistavad, tehakse näitemängu ja kõik on oma valijate eest seisnud.

Esimesed kivid löödi sellel memoriaalil tegelikult alt juba 1990ndatel. Märgiliselt ja jäädavalt on paiga tähendust muutnud kommunismiohvrite memoriaali rajamine Maarjamäele. Nüüd jääb üle seda memoriaali laiendada.