Siim Tammer: vastutus sõna eest

Siim Tammer. Foto: Finantsinspektsioon

Sõnavabadus ei tähenda voli solvata, kirjutab finantsinspektsiooni juhatuse liige Siim Tammer.

Viimasel ajal on eri nurkade alt puudutanud ühiskonda sõna kasutamise vabadus ühelt poolt ja selle vabaduse võimalik teine pool ehk mitte sõnada valet, eksitavat ja solvavat ning seda tehes olla valmis sõnade eest ka vastutama.

Kas arutelu sõna väe üle algas poliitikutest, meediaettevõtetest, pusal olnud hüüatusest või suisa näitlejatest ja diskoritest, ei tea. See pole isegi tähtis, sest küsimus on tegelikult palju mitmetahulisem: sõna, selle kasutamise vabadus ja sellega kaasnev vastutus. Kus jookseb piir ühe inimese vabal sõnal ja teise aul ning väärikusel, samuti perekonna ja eralelu puutumatusel, vabadusel levitada ideid ja arvamusi, õigusel öelda asju nii, nagu need on, kartmata kahjunõudeid?

Oleks väär asuda kuulutama ühte ja ainuõiget tõde, kuidas tuleb sõnada. Küll aga pean oluliseks mõtiskleda sõna väe ja selle kasutamise vabaduse ja vastutuse üle üldisemalt, et tekiks teatav tunnetus sõnumise piiridest.

Võtame sõna «kantpea», mis sõnaveebi järgi tähendab «siilisoengu või paljaks pöetud peaga turske tüüp (hrl kuritegeliku taustaga)». Tavaelus on selle sõna taga selgelt viide kriminaalse taustaga inimesele. Millal ja kuidas siis kasutada seda sõna õigesti ehk ilma, et oleks vaja karta vastutust oma sõnade eest?