Keiu Telve ja Sigrid Solnik: suvine puhkus koroonast

Inimesed vajavad sotsiaalsust ja lähedust. Puhkajad Autovabaduse puiesteel Tartus. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Pandeemia muutis puhkamist, kirjutavad Rakendusliku Antropoloogia Keskuse juhatuse liige ning okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu tegevdirektor Keiu Telve ja Rakendusliku Antropoloogia Keskuse antropoloog Sigrid Solnik.

Pärast jaanipäeva jäi Eesti suvepuhkusele. Vabad päevad püüdsid juulis välja võtta ka need, kes pole aastaid puhanud. Meie kliimas pole südasuvistest ilmadest paremaid loota ning haiguspuhangust tingitud segaduseajal on ärajäämisohus ka hilisemad puhkusevõimalused Vahemere ääres või Alpides.

Meie kultuuriruumis peetakse puhkust iseenesestmõistetavaks. Huvitaval kombel on selle veetmise viisid sotsiaalselt üsna kindlaks määratud. Puhkuseaegne töökas müttamine kodus või suvilas, remont ja vabade päevade täitmine muruniitmisega ühendab põlvkondi. Suvised kokkusaamised sõprade ja kolleegidega on norm, toimugu need siis kokteilide taga päikeselises Noblessneris või kusagil RMK matkaradadel kõndides. Veel eelmistel suvedel oli tavapärane ka üks väike reis välismaale, Lõuna-Euroopa ja Balkani maad ujutasid sotsiaalmeedia üle.

Sel aastal on pilt mõnevõrra teistsugune. Kevad läbi toas istunud inimestel sai koduseintest ammu kõrini: juuni alguseks olid korda tehtud kõik sahtlid ja kapid, suvel tahaks olla väljas! Eksootilised puhkusereisid on tänavu asendunud lähiriikide vähemtuntud paikadega ning suur sotsiaalsus kokkusaamistega kitsamas ringis. Ent samas kisub inimesi ikkagi ka harjumuspärase poole – turismiettevõtjad räägivad Kreekasse puhkama lendavatest eestlastest, suvises Pärnus on lokaalid noori täis ja eks Tartus puhkenud haiguspuhangki näitab, et kodanikud tahavad teiste inimeste seas meelt lahutada. Soovitakse nimelt elusat, mitte virtuaalset elamust.