KOLUMN ⟩ Jaanus Kriisk: suur sport autoritaarsete režiimide teenistuses

Jaanus Kriisk Foto: Sille Annuk

Sport olgu apoliitiline eluvaldkond, seda rõhutatakse kõigi spordiga seonduvate tegevuste juures. Ideaalis peakski nii olema ja seda püütakse ka niimoodi näidata. Kuid järjest rohkem tajume ja ka näeme mustvalgelt, et nõnda see kahjuks pole. Sport tähendab eri astmega autoritaarsetele riikidele ja nende režiimidele järjest rohkem üht paremat võimalust oma eluea pikendamiseks ja oma tegevusele legitiimsuse saamiseks nii riigisiseselt kui ka maailma avalikkuse silmis.

Viimastel nädalatel Valgevenes toimuva taustal tuli see taas eredalt esile. Väikese Läti peaminister Krišjānis Kariņš​ ütles, et nemad ei taha järgmisel aastal koos Valgevenega jäähoki MMi korraldada, olles öelduga selle maailma vägevatele eeskujuks. Lihtsasse keelde tõlgituna pole tegemist valgevenelaste vihkamisega, vaid soovimatusega seista nende kauase liidri Aljaksandr Lukašenka kõrval. Väikesed riigid ja nende riigimehelikud juhid on maailmas sageli alustanud suuri protsesse. Näis, kas ka sel korral.

Siit järgmine küsimus: kas inimesed, kes annavad või valivad suurvõistlusi, suuri spordipidusid niisugustesse riikidesse, ei teadnud ette, mis kõik seal ees ootab? Kas pidev silma- ja kõrvaklappidega elamine ning spordi apoliitilise loosungi taha pugemine on parim vabama ja parema maailma ehitamise alus?